MINEVIKUHETK | 28. november: naised said valimistel esimest korda hääle anda (2)

19. sajandi lõpus oli sufražettide ehk naiste (valimis)õiguste eest võidelnud liikumine maailmas laialt levinud. See oli osutunud populaarseks Põhja-Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias ja tolle kolooniates. Esimeses iseseisvas riigis said naised kauaoodatud hääleõiguse Uus-Meremaal 19. septembril 1893. aastal. Sellele järgnes Soome alles 1907. aastal. Mõnes USA piirkonnas oli juba varem naistele hääleõigus antud, ent seda vaid kohalike võimukandjate isiklike ambitsioonide rahuldamiseks.

1880ndatel hakkas Uus-Meremaal levima karskusliikumine, mis süüdistas alkoholi paljudes ühiskonnaprobleemides, mis puudutasid eriti naisi ja lapsi. Naiste Kristliku Karskusliikumise (WCTU) Uus-Meremaa haru loodi 1885. aastal – see organisatsioon rakendas põhimõtet, et naistel on ainult läbi poliitiliste õiguste võimalik alkoholitarbimisse oma sõna öelda. Neile avaldas suurt mõju ka Inglise filosoofi John Stuart Milli kirjutised.

Christchurchis elavast Kate Sheppardist sai Uus-Meremaa juhtiv sufražett. Ta organiseeris kogu riigis petitsioone parlamendile, et naised saaksid hääletada. Esimene katsetus Uus-Meremaa parlamendi ülemkojas ebaõnnestus, ent 8. septembril 1893. aastal võeti seaduseelnõu vastu, kuigi peaminister üritas seda takistada. Viimase sammuna andis Uus-Meremaa kuberner Lord Glasgow eelnõule 19. septembril allkirja, mis kinnitas selle seadusena.

Vaid kuus nädalat hiljem toimusid Uus-Meremaa üldvalimised. Tolleks hetkeks oli valimisõiguse registreerinud 84% naiskodanikest. Kaks kolmandikku neist haaras võimalusest kinni ning andis valimistel oma hääle. Esisufražett Kate Sheppardit on tänapäeval kujutatud Uus-Meremaa kümnedollarisel rahatähel.