Demokraatlik tribunal?
Tõtt öelda ei oska ma ütelda, mis kärbes meie kõrgemaid juriste hammustas hakata ka nüüdses Eesti demokraatlikus vabariigis sõjakohtuid looma. Delikaatne nimi „kaitseväekohtud“ teeb asja hullemaks, sest leebe nimi võimaldab laiendada sõjatribunali haaret vaat’ et kogu tsiviilsele elanikkonnale. Ent ometi – kuna Eesti sõjaväelased on samasugused kodanikud kui kõik ülejäänud, siis ei saa nad alluda mingile erilisele kohtule, mis toimib omaenese eriliste reeglite järgi.
Sõjavälja kohus saab erilisena toimida kahel juhtumil. Esiteks – sõjaolukorras, kui auastmelt ülemal on õigus käsutada alamat. Kusjuures käskida ka surma minema, kui seda nõuab olukord. Kriitilises olukorras tuleb sõjaliselt alamal paratamatult valida oma elu mitmete variantide vahel – allumine korraldusele, keeldumine allumisest ja minemine tribunali alla (kus sõjaolukorras langetatakse surmaotsuseid) või suundumine trahviroodu. Kõik need karistused ja kuriteod on puhtalt sõjaväelise iseloomuga ega laiene eraisikutele.
Rahuajal pole aga paari purgi konservi, saabaste ja bensiini varastamine sõjaline kuritegu ja läheb koos tavaliste vargustega tavaliste kuritegude alla, mida menetleb tavaline tsiviilkohus, mida ka Švejki ülalnimetatud sõjaväe-uurija Bernis sellest ka ei arvaks.
Ja teine variant - sõja- või eriolukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamine, kus sõjalised kuriteod hakkavad haarama kogu elanikkonda. See asi on meile väga tuttav – esimese vabariigi enamik aega kehtis meil kaitseseisukord ja just selle abiga kehtestas Päts meile vaikiva oleku. Seega on nende inimeste teadvuses, kes tahavad kaitseväes seadust kehtestada ka teatud annus soovi kaotada meie mitmed vabadused – kui võtta eeskujuks Päts (vaikiva olukorra ideeline isa) ja Laidoner – sõjaline juht, kes tõi väeosad tänavale ja viskas üle 1000 inimese Patarei vanglasse.
Veel meenuvad sellised asjad nagu ajalehtede sulgemine ja tsensuur, poliitilise korrektsuse kehtestamiseks, erilise propagandatalituse loomine (mis oli EKP KK ideoloogiaosakonna eelkäija, propagandatalituse juhi Oidermaa ja kompartei keskkomitee ideoloogiasekretäri erinevused on vaevumärgatavad), riigikogu laialisaatmine, erakondade sulgemine jne.
Ja lõpuks: kogu Eesti alla-andmine NSV Liidule. Kusjuures sõjaolukorra tingimustes (milleks puudus igasugune vajadus) hävitati eeskätt parimatest Eesti meestest koosnenud Vabadussõjalaste Liit ja selle juhid. Seega meenutagem, et sõjavälja-kohtutest riigi demokraatlike aluste likvideerimiseni olid vaid üks väike samm.
Aga põhiseadus?
Analoogia nimel tasub meenutada, et samasugune ideoloogia – Euroopa militariseerimise ja tribunali-laadse kohtusüsteemi loomine on täna kuluaaride õhus Euroopa Liiduski. Ja mitte ainult: vägivaldne mahasurumine on Sorose ideoloogia materiaalne alus, kui meenutada kahe sündmuse kokkulangemist. Ungari olukorra arutamist röökiva Euroopa Parlamendi ees ja veidi hiljem – Euroopa oma relvajõudude loomise idee, millel puudub mistahes väline sõjaline funktsioon, aga millel teoreetiliselt võib olla liidu-sisese politseilise tegevuse ülesanne.
Ma saan aru, et meil on olemas kaunishingi, kes ütlevad – „Gräzin, sa ajad hullu juttu, mitte kellelegi pole plaanis allutada Eestit sõjavälja-kohtu süsteemile, oleme ju demokraatlik rahvas!“
Aga mine tea… juba ainuüksi see, et sügaval rahuajal on sõjakohtu idee välja mõeldud ja et meil on olemas prokuratuur, kes juba ajabki õigusriigi vastast ja sadistlikku poliitikat (ning pangem tähele – peaprokuröri mahavõtmine, mis peaks olema vähem kui nädalane vaev on jäänud venima ja leidnud pooldajaidki) istutab meile pähe kahtlevaid mõtteid.
Sõjakohtute väljamõtlejatele meenutaksin, et olles kogenud erirežiimide karme aastaid oleme me põhiseadusesse kirjutanud, et erikohtute loomise teatud liiki asjade suhtes sätestab seadus, aga erakorraliste kohtute loomine on keelatud täielikult (paragrahv 148).
Ja me oleme seda õppinud omaenese karmist minevikust, mis ütleb: ka väiksest eksimusest (kohtusüsteemi ja prokuratuuri ülesehitamisel) on suure õnnetuseni vaid väike samm.
Kommentaarid