Ado BirkFoto: Wikipedia
Eesti
23. november 2019, 00:01

Tõnis Erilaiu autorikülg

Skandaal Eesti esinduses: saadik tembeldati kauni naisagendi ohvriks (2)

„Birgi afääri kohta märgib Litvinov memuaarides vaid niipalju, et Soveti poliitpolitseil (GPU) õnnestus teda ühe naisega kompromiteerida ja ta pages Soome saatkonda,“ kirjutab Kaarel Robert Pusta oma „Saadiku päevikus“. Mõtleb veidi ja paneb siis ikkagi otsustavalt punkti, avaldamata kompromiteeriva naise, Juuli Kera, nime. Kuigi just sellest kaunist naisest ja saadik Birgist avaldas Eesti ajakirjandus kümmekond aastat lugusid – üks sensatsioonilisem ja vapustavam kui teine. Kanada lehedki kirjutasid temast kui Moskva salapolitsei kauneimast ja osavaimast agendist.

Ma siiski luban endale mõelda, et Kera võis olla hoopis Eesti sõjavägede staabi luureagent, kes pidi Birgil silma peal hoidma.

„Saladuslik seiklejanna“ Juuli (ka Julie ja Julia) Kera läks Eesti Moskva saatkonda masinakirjutajaks kaua enne seda, kui Ado Birk sinna saadikuks määrati. Pärnu kandist pärit tüdruk oli pärast keskkooli Moskvas lastekasvataja, elas seal üle revolutsiooni ja sai meie vastloodud saatkonna üheks esimeseks ametnikuks.

TAGAOTSIMISFOTO: Pärast Juuli Kera põgenemist kuulutas politsei ta üleriigiliselt tagaotsitavaks. Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Ajaleht: Kera relv oli veetlevus

Laseme kõnelda Uudislehel: „Kuigi lihtne masinapreili, oskas Kera end ilusti sisse seada kasutades relvana oma naiselikku veetlevust. Sobitas peagi tutvust teiste saatkondade ametnikega, aga ka Vene võimukandjatega. Kuid seegi ei rahuldanud noort naist ja ta hinges hakkasid järjest tugevamana avalduma tungid mingi suurejoonelisema seikluse järele. Ühel ilusal päeval Eestis hakkasid liikuma kuuldused äraandmisest meie Moskva saatkonnas. Valitsus kutsus saadik Birgi Tallinna, kuid see ei tulnud. Tõrkumine ja valitsuse käsu ignoreerimine sünnitas laiemates hulkades veelgi suuremat pahameelt. Mis oli siis Moskvas vahepeal juhtunud? Masinapreili Kera oskas end meeste juures maksma panna. Saatkonnas oli ta justkui naisdiktaatoriks meelitades kõiki saatkonna mehi alates saadikust ja lõpetades autojuhiga. Eesti suurim naisseikleja oli tol ajal kõneaineks mitte ainult Eestis vaid isegi ookeani taga. Chicago Tribune'i  kaastööline balti riikides Donald Day tegi Juuli Kerast suure salakuulaja. Ameerikaliku maitse kohaselt oli pearaskus veeretatud saadiku ja tippmamsli armuvahekorrale.“

GPU (tollal küll juba OGPU) oli tõepoolest mänginud kurikuulsa operatsiooni Trust äärealadel saadik Birgi ja Eesti sõjaväelise esindaja kolonelleitnant Emil Kurski vastuoludele, mis lõpuks jättis nõrganärvilisele ja kergeusklikule Birgile mulje, et Eestis ootab teda kui mitte surmanuhtlus, siis vähemalt vangistus. Ka saatnud Kera saadikule puhkuse ajal kirja, et teda tahetakse hävitada. Birk lahkunud seetõttu kiiruga saatkonnast 20. juunil 1926, kavatsedes Türgi kaudu Prantsusmaale minna.

Birk sattus OGPU küüsi

„Ado Birki kohta kuuleme, et ta asub Moskva lähedal maal ühes mõisas ja on täiesti nõukogude võimude käsutuses,“ kirjutasid ajalehed. „Aga tuli teateid saatkonna endise masinapreili Juuli Kera kohta, kes ilmus Tallinna, käis Pärnus oma vanematel külas ja sõitis ootamatult Riiga. Ta läinud sealsesse Nõuk. Vene saatkonda ja teatanud, et tal olla tähtsaid teateid väliskomissariaadile viia. Preili Kerale antud luba Venemaale sõita, kuid ta vahistatud kohe pärast piiri, viidud Moskvasse, kus ta pärast kohtumist ühe kõrge väliskomissariaadi ametnikuga lastud vabaks ja pandud elama Birki juuurde korterisse.“

Hoia Ronk (K. A. Hindrey) avaldas seepeale 11. augusti Päevalehes 1926. aastal pilavärsid: „Kuna siin tegemist ülitähtsate saladuste teadjaga, siis tarvitas valitsus tarka ettenägemist ning andis politseile käsu, et valva ja kui kuidagi niitsatab, siis salva. Nojaa, preili siis ka Tallinna sõitis, muidugi suurt kaasatundmist võitis, sest lugu oli romantiline, ta süda valu täis ning politsei hoolitses, et pärast käsi hästi käis. Valvas, et ei oleks takistusi ees, kui ta käis Pärnus merevees ja kui ta tahtis ära sõita Riiga, siis valvas ta, et teel ei tehtaks temale liiga...“

 Birk jõudis sel suvel avaldada Izvestijas kaks artiklit „paljastustega“ muu hulgas sellest, kuidas Eesti, Läti ja Poola kindralstaabid olevat kohtumisel Riias sepitsenud agressiivseid mahhinatsioone Nõukogude Liidu vastu. Birk ei olevat võinud niisugust vastutustundetut poliitikat kaasa teha ja pidanud saatkonnast lahkuma.

Põgenes läbi Moskva jõe

Birk ise ilmus ootamatult läbimärjana Moskvas Norra saatkonda, kus parajasti einetas ka Eesti uus saadik Moskvas Heinrich Laretei. Olevat läbi Moskva jõe põgenenud, et pääseda GPU agentide käest, kirjutab Laretei.

1927. aastal läks Eestisse tagasi toodud Birk kohtu ette. Tallinna-Haapsalu rahukogu mõistis ta riigireetmises õigeks, kuid leidis ta süüdi olevat ministeeriumi korralduste täitmatajätmises ning tagandas ta riigiteenistusest.

 Juuli Kerast keeldus ta kohtus sõnakestki rääkimast. Dialoog prokuröriga oli napp. „Kas Moskva Baltšuki võõrastemajas teie kohtumisel Vene väliskomissariaadi kõrgete ametnikkudega käis ka Juuli Kera?“ – „Jah, käis.“ – „Kui kauaks ta sinna jäi?“ –  „Ei soovi vastata.“  – „Kas Juuli Kera oli teiega kaasas Krimmis ja Kaukasuses?“ „Ei soovi vastata.“ – „Kas Juuli Kera tuli GPU mõisa Moskva lähedal teie juurde ise vabatahtlikult või toodi ta sinna SSSRi võimude poolt vastu tahtmist?“  – „Ei soovi vastata.“

Kohtus ei selgunudki, milline vahekord tegelikult Birkil ja tema armukeseks peetud Keral oli. Juulist teatas järgmisena 1928. aasta märtsis Pärnu Postimees: „Soome põgenenud tshekist Opperput oma kirjas Eesti kohtuvõimudele andis teate, et Juuli Kera, kes Birki Kaukasusest Moskva saatnud, olevat protesteerinud toore ümberkäimise vastu endise saadikuga, mille järele ta Moskvas GPU vanglasse paigutati. Sealt olevat ta saadetud Solovki koonduslaagrisse, Nõukogude kuulsale piinasaarele asumisele, kuna tema olevat Eesti kindralstaabile salajaseid teateid muretsenud.“

Kera kohtu ette ei läinud

Kulus aastaid ja ajalehed võisid 1934. aasta juunis pealkirjastada: „Naisspioon J. Kera vahi all. Solovki sunnilaagrist tuli salaja Eestisse. Omaaegsete andmete ja A. Birgi seletuste järgi on J. Kera kõigi salakuulamislugude peajuhiks. Ülekuulamisel poliitilises politseis seletas Kera, et on 1927. aastast alates kogu aeg olnud vangis, suuremalt jaolt Solovki ja teistes vangilaagrites. Vabanes 1934. aastal ja otsustas Eestisse sõita. Rongil tabamisel Keral mingisuguseid kahtlasi materjale ei leitud. Naine oli kehvapoolselt riietatud ja kaasas vaid tühine pisisumma raha. Juuli Kera on umbes 35 aastat vana ja praegugi välimuselt üsna nägus. Juhul kui naisspioon oma süütegude eest satub kohtulaua ette, on oodata sensatsioonilist protsessi.“

Kera kohtulaua ette ei sattunud. Võib-olla oli ta tõesti Eesti luureagent, kes venelaste saladusi õngitses. Ta vahetas edaspidi oma perenime Helmetiks. Birk muretses talle raamatupidajakoha. Saksa okupatsiooni ajal teenis Kera kindralkomissariaadi põllumajandusosakonnas ning lahkus pagulasena Eestist. Suri kõrges eas Kanadas, kirjutab Voldemar Kures oma „Seitsme lukuga suletud raamatus“. 

Eesti välisministeeriumi kõigi aegade teenistujate nimekirjas on Julie Kera (Helmet) tänini.

***

Ado Birk Foto: Wikipedia

Ado Birk – riigivanem pooleks tunniks

14. novembril 1883. Tarvastu vallas sündinud Ado (ka Avdei ja Aadu) Birk suri küüditatuna Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris 2. veebruaril 1942. aastal. Peterburis ja Leipzigis õigusteaduskonnis õppinud Birk oli kahel korral välisminister, enne kui 1920. aastal pidi saama peaministriks (riigivanemaks).

Kaarel Pusta kirjutab: „28. juulil 1920 teatas mulle Aadu Birk, et suure kauplemise järel on temal õnnestunud koostada uus valitsus ja selles olevat mina ette nähtud välisministrina... Kuid Asutava Kogu istungil sai meie kabinet vaid 18 häält poolt, kolm sotsialisti hääletasid vastu ja teised jäid erapooletuks. Kuulutati vaheaeg ja meie otsustasime omavahelisel nõupidamisel kohe tagasi astuda. Kui Birk sellest kõrgele kogule teatas, hüüdis keegi, et meid võib kohustuste omavolilise mahapanemise eest ka kohtulikule vastutusele võtta. Sellele vastas Birk, et seni oli sundtöö seadus Eestis maksev ainult metsatöö alal. Lõppes sellega, et Tõnissoni valitsust paluti ametisse edasi jääda.“

Eesti Moskva saadikuks nimetati Birk 1922. aastal.