AJALOO VÕIKAMAD MÕRTSUKAD | Dorothea Puente mürgitas pansionaadi eakaid elanikke (2)

Dorothea sündis 1929. aasta jaanuaris puuvillakorjajate perekonda. Mõlemad tema vanemad olid alkohoolikud. Kui tüdruk oli kaheksa-aastane, suri tema isa, aasta hiljem ka ema. Orvuks jäänud Dorothea võtsid enda hoole alla sugulased Fresnost. 16aastaselt abiellus neiu Vaikse ookeani sõjatandrilt naasnud sõduriga, kes ta aga kolme aasta pärast maha jättis. Dorothea tundis end hüljatu ning alandatuna, rääkides edaspidi, et tema mees suri südamerikkesse. Pettumus viis noore naise ebaseaduslike tegudeni – ta hakkas pangatšekke võltsima, ent ta tabati ning mõisteti aastaks vangi. Reaalselt pidi Dorothea trellide taga veetma vaid poole karistusajast.

Vanglast vabanenud Dorothead iseloomustasid vastuolulised armusuhted mitme mehega. 1960. aastal arreteeriti ta taas – sel korral bordelli juhtimise süüdistusel. Ta vabastati 90 päeva pärast, ent kohe tabas teda uus süüdistus hulkurluses, mis teenis talle jälle sama pika vabadusekaotuse. Kui ta viimaks vabanes, sai alguse naise tõsisem kriminaalne karjäär.

1966. aastal abiellus Dorothea endast 19 aastat noorema Roberto Puentega. Peagi pärast kaks aastat kestnud abielu lõppu asus ta juhtima külalistemaja, mis oli Sacramentos asuv 16toaline asutus. Varem hooldajana töötanud naine tegeles aktiivselt võltsimise ning pettustega. Ta veetis palju aega kohalikes baarides, ajades ligi eakamatele meestele, kelle pensionit ta nende allkirju võltsides varastas. Ta ei lõpetanud tegevust ka pärast vahistamist ega ka katseajal. 1981. aastal hakkas Dorothea Sacramento kesklinnas eakatele korterit pansionina välja üürima. Seal hakkasid toimuma verdtarretavad kuritööd.

Dorothea Puente maine pansionaadi juhatajana oli vastuoluline. Osad kliendid olid pahased naise ihnsuse üle ning kurtsid, et ta ei anna neile posti või raha üle. Teised aga kiitsid Dorothead lahkuse ja koduse toidu eest. Ka kohalike sotsiaalametnike seas oli naine heas kirjas, sest võttis hoole alla ka „keerulisi juhtumeid“, näiteks uimastisõltlasi ja vägivaldseid asukaid. Suure osa klientide pensionist näppas naine ikka endale.

„Pansioni mõrtsuka“ esimene teadaolev ohver oli tema toakaaslane Ruth Monroe. Dorothea väitis politseile, et Ruth oli depressiooni tõttu valuvaigistite üledoosi abil enesetapu teinud, mida õigusemõistjad ka uskusid. Dorothea hakkaski oma ohvreid mürgitamise ja ravimite üledoosi manustamisega tapma. Ühe asuka tunnistus viis ta röövimise ja mürgituskatse eest kolmeks aastaks vangi. Ta pidas trellide taga kirjavahetust 77aastase Everson Gillmouthiga, kes naist pärast tolle karistusaja lõppu punase Fordiga vanglaväravate ees ootas. Koos asuti elama juba tuttavasse 1426F maja korterisse, ent romantika oli ühepoolne.

Peagi palkas Dorothea töömehe Ismael Florezi, et too tema korteris ümberehitust teeks. Ta palus, et Florez ehitaks talle puidust kasti mõõtmetega 180x90x60. Naise sõnul vajas ta seda raamatute ja muu kraami hoiustamiseks. Töö eest sai mees 800 dollarit ja punase Fordi kaubiku, mis oli naise sõnul kuulunud endisele peigmehele. Novembris palus Dorothea Florezel eelmainitud kast laohoonesse toimetada. Poolel teel arvas mehega kaasa sõitnud naine, et nad võivad selle ka lähedalasuvasse jõesängi visata, mis oli tuntud mitteametliku prügilana. Hoolikalt kinni löödud kastis pidi ju vaid praht olema. Järgmise aasta alguses avastas kasti üks kalamees, kes sellest politseile teada andis. Ametivõimud avastasid sealt eaka mehe roiskunud surnukeha, kelle isikut polnud võimalik tuvastada. Alles kolm aastat hiljem selgus, et tegu oli Everson Gillmouthgia. Dorothea jätkas samal ajal südamerahuga Eversoni pensioni väljavõtmist ning pansionaadi juhtimist. Jätkusid ka mõrvad, mille motiiviks oli tõenäoliselt vaid raha.

Dorothea Puente tabati 1988. aasta novembris. Politsei uuris skisofreenikust Alvaro Montoya kadumist, kes oli Puente juures elanud. Naise enda sõnul oli vaimselt haige mees Mehhikosse läinud. Korrakaitsjad märkasid, et naise krundil on äsja kaevatud pinnas. Teostati kaevetööd, mille käigus avastati tagaaiast seitse maetud laipa. Kuna esmapilgul Dorothead ei valvatud, õnnestus naisel pageda ning Los Angelesse lennata. Seal tunti ta ära ning anti võimudele üle. Kohtuprotsess mõrvari üle algas 1992. aasta oktoobris ning lõppes aasta hiljem. 

Dorothea ise oma süüd ei tunnistanud ning ilmus kohtu ette väliselt malbe vanamemmena. Üks vandekohtunik sõnas: „Puente hukkamine oleks nagu minu või teie vanaema hukkamine.“ Lõpuks mõisteti naine süüdi vaid kolmes mõrvas, mille eest määrati talle eluaegne vanglakaristus. Dorothea suri 2011. aasta märtsis 82aastasena loomulikku surma – ta jäi elu lõpuni endale kindlaks ning kinnitas, et ta polnud ühegi hoolealuse surmaga seotud.