AJALOO VÕIKAMAD MÕRTSUKAD | Hullumeelne arst Marcel Petiot tappis sakslaste eest pagevaid juute (5)

1897. aasta alguses sündinud Petiot näitas noorena üles suurt intelligentsust, ent tal tekkisid koolis käitumisprobleemid. Noormees visati enne haridustee lõppu mitu korda koolist välja. 17aastasena arreteeriti prantslane postivarguse tõttu, ent ta vabastati, kui ta kohtuprotsessil vaimselt ebastabiilseks tunnistati. 1916. aastal värvati Petiot Prantsuse jalaväkke. Ta jätkas ka I maailmasõja ajal vargustega. Vaatamata vaimuhaigusele läkitati mees pärast Orleansis kantud karistust tagasi rindele, kus ta täielikult ära pööras. Viimaks saatis sõjaväekomisjon ta ebanormaalse käitumise tõttu erru, ent mitmed läbivaatajad arvasid, et mehe ainus õige koht on hullumajas.

Vaatamata vaimsetele probleemidele astus Petiot pärast sõda veteranidele mõeldud kiirprogrammi alusel arstiteadust õppima ning sai 1921. aasta lõpus meditsiinikraadi. Ta asutas Villaneuve'i linna arstipraksise ning sai kogukonnas populaarseks – mees valiti 1926. aastal lausa linnapeaks, kuigi ta ei saavutanud seda ausate võtetega. Ta hakkas ka ravimeid kuritarvitama ning pettuste tõttu vabastati neli aastat hiljem neljaks kuuks meeri ametikohalt. Peagi hakkasid aga Petiot' patsiendid müstiliselt surema – nende hulgas ka isik, kes süüdistas vastuolulist arsti kuritegudes. Esialgu teda ei kahtlustatud ning ta valiti 1930ndate alguses kohaliku volikogu liikmeks, kus ta  paari aasta pärast elektrivarguse süüdistusel eemaldati. 1933. aastal sai mehel Villaneuve'ist isu täis ning ta kolis Pariisi, kus ta jätkas prestiižse arstiameti ning väljamõeldud tunnustuste varjus kuritegudega.

II maailmasõja ajal sepitses Petiot kavala plaani, kuidas juutide kulul rikkaks saada. Nimelt põgenesid juudid natside poolt okupeeritud Prantsusmaalt ning Petiot pakkus neile näiliselt abi, lubades, et aitab põgenikel Portugali kaudu Lõuna-Ameerikasse pageda. Ta ütles, et süstib neile haiguste eest kaitsvat ravimit, mis tegelikult osutus mürgiks. Prantslane ootas ohvrite surma ning rüüstas seejärel laipu, võttes endale kogu väärtusliku kraami, mis abipalujal tol hetkel kaasas oli. Surnukehad pistis julm mees maja keldris asuvasse ahju või viskas jõkke.

Petiot' salakaval plaan sai 1943. aastal tõsise tagasilöögi, kui ta vahistati gestaapo ametnike poolt. Sakslased arvasid, et ta aitas ka päriselt juute ning põrandaalust vastupanuliikumist. Paar kuud hiljem prantslane aga vabastati – tõenäoliselt mõistsid sakslased, et tegu on hulluga. Petiot levitas sõja käigus jutte, et ta on loonud salarelva, mis tapab sakslasi jälgi jätmata, et ta kohtub liitlasvägede kõrgete ohvitseridega ning töötab (väljamõeldud) antifašistliku Hispaania rühmituse heaks.

1944. aasta kevadel, kui Prantsusmaa oli Saksa okupatsioonist vabanenud, kurtsid Petiot' naabrid võimudele, et mehe maja korstnast tuleb tihti imelikku suitsu, mis on veidra haisuga. Tuletõrjujad läksid asja uurima – neile avanes võigas vaatepilt inimjäänustest. Mõrtsukas ise peitus sõprade abiga Pariisis ja varjas enda isikut valeidentiteedi taga. Petiot' uueks nimeks sai Henri Valeri ning ta liitus Prantsuse vastupanuvõitlejatega. Ta vastutas vastuluure ja vangide ülekuulamise eest. Kui ajaleht Resistance mehe ja tema majast leitud inimjäänuste kohta artikli kirjutas, kaotas Petiot valvsuse ning saatis oma kunagisele kaitseadvokaadile kirja, milles eitas talle osaks saanud süüdistusi. See andis politseile võimaluse ta tabada. Arreteerides leiti prantslase valdusest püstol, 31 700 franki ja 50 erinevat võltsdokumenti.

Mõrtsukas üritas end olukorrast välja rääkida, väites, et surnute puhul oli tegu Prantsuse Vastupanuliikumise tapetud natsidega. Meest ei usutud, ta vahistati ning mõisteti peagi 26 mõrvas süüdi. Kaitseadvokaat oli üritanud tapjat kujutada kui vastupanuliikumise kangelast, ent ebaõnnestunult. Prantsuse meedia tituleeris Petiot' „Doktor Saatanaks“. Kohtus pääsemislootuse kaotanud hullumeelne arst tunnistas, et oli tapnud rohkem kui 60 inimest, ent „vaid sakslasi“. 1946. aastal hukati mõrvarlik doktor Marcel Petiot giljotiiniga.