Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas draamateater salapäraselt põlema läks

Tuletõrje oli kähku kohal. Üks auto oli ju samas kõrval haljasalalapil lõpetanud hõõgunud sügislehtede kustutamise. Paraku ei olnud enam võimalik saali päästa – sellest jäi järel mustaks põlenud, vingu täis ruum. Küll aga seisid ilusti rivis tahmunud toolid, vaid kolm-neli olid ära põlenud. Enamasti leegitses neid tolmu eest katnud riie.

Suurremondiga oldi enne tulekahju nii kaugele jõutud, et Tšehhi kristall-lühtergi saadi paika. Nüüd oli see laest alla sadanud ja osa selle kristallidest sulanud.

Praeguseni ei usuta algset versiooni, et teatrisaali süütas purunenud sajavatine prožektorilamp, mille tükid katteriidele langesid ja selle süütasid. Kas tõesti võib üheksa meetri kõrgune teatrisaal sellest nii ägedalt põlema minna, et kolmanda rõdu uksedki kuumusest söestuvad, küsis teatrirahvas. 

Pigem usuti süütamist. Urmas Kibuspuu olevat ühe sulanud kristallitükiga Vigala Sassi juures käinud ja Sass olevat öelnud, et süütamises on süüdi sinistes töörõivastes torumees, kirjutas Madis Jürgen põlengu 35. aastapäeval. Aga sinist ei kandnud remondi ajal vist ükski torumees.

Tolle 1983. aasta tulekahju põhjus ongi praeguseni saladuslooriga kaetud.