Tehumardi mälestusmärk.Foto: TAIRO LUTTER
Eesti
8. oktoober 2019, 00:16

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tehumardil lahvatasid öised tapatalgud (4)

Oli pühapäev, 8. oktoober 75 aastat tagasi, kui Sõrve säärele taganev Saksa vägede 67. Potsdami grenaderirügemendi teine pataljon pidi edasirühkimise peatama: paar kilomeetrit enne Tehumardit oli tee õhku lastud, suurest august andis raskeid sõidukeid ja lahingumoona läbi tirida.

Oli juba pime, kui edasi pääseti. Sakslased ei teadnud, et eespool on Eesti laskurkorpuse eelsalk ja kohe on tulemas teinegi pataljonisuurune üksus. Venelaste luure oli sama kehv – nende meelest olid kõik sakslased juba säärele taganenud.

Nii sattusidki sakslased ja venelased kella poole kümne ajal kõrvuti, meenutab pataljoniülem Klaus Ritter, kes mõni aasta tagasi endises lahingupaigas käis. Ta otsustas siiski läbi murda.

Algas öölahing, kus relvadega polnud suurt midagi teha – kui tulistati, siis said ka omad pihta. Käsitsivõitluses võeti appi kõik, mis pihku juhtus. Hilisem legend, et sõdurid kobasid üksteise pead – kui on juuksed lühikeseks aetud, siis on venelane – siiski paika ei pea. 

Hommiku valgenedes oli kogu karjamaa laipu ja põlenud sõjatehnikat täis. Ritter murdis oma pataljoniga küll läbi, kuid kaotas pooled mehed. Venelaste kaotused olid samas suurusjärgus. Öölahing peatas paariks päevaks nende edasitungi. Tuli üksusi kohendada ja isegi rindelt ära tuua, sest kahtlustati, et omad sõdurid lasid maha neid tapatalgusse toonud major Milleri.