AJALOO VÕIKAMAD MÕRTSUKAD | „Doktor Surm“ ehk perearst Harold Shipman tappis sadu patsiente

Harold Frederick Shipman sündis 1946. aastal Nottinghami töölisklassi perre. Tema vanemad olid mõlemad tõsiusklikud metodistid. Noor Harold tegeles palju spordiga – ta oli paljulubav jooksja ja ragbimängija – ent tal oli raske oma kinnise iseloomu tõttu sõpru leida. Terava mõistusega poissi hakkas meditsiin huvitama ema haiguse tõttu – nimelt süstis naine endale morfiini, et leevendada kopsuvähi tekitatud valusid. Shipmani ema suri, kui noormees oli 17aastane. Kolm aastat hiljem abiellus ta Primrose Oxtobyga, kellega ta sai tulevikus neli last. 1970. aastal sai mees Leedsi ülikoolist paljuoodatud meditsiinikraadi. 

1974. aastal asus Shipman perearstina tööle Todmordeni väikelinna, kuid juba seal sattus mees seadusega pahuksisse. Nimelt avastati järgneval aastal, et doktor Shipman kirjutas endale ebaseaduslikult välja narkootilist valuvaigistit petidiini, millest tal oli tekkinud sõltuvus. Mees vallandati ning ta määrati taastusravile. 1977. aastal leidis Shipman perearstina uue töökoha, sel korral Hyde'i linnas Suur-Manchesteris. Britt teenis kogukonnas auväärse mehe kuulsuse ning tema perearstiäri õitses. 1993. aastaks oli Shipman niivõrd edukaks saanud, et avas erapraksise. Igapäevaselt tõbiseid patsiente ravival mehel oli aga suur saladus – ta oli tegelikult julm mõrvar. 

Shipmani ametivendadele tegi küll Shipmani patsientide kõrge suremus muret, ent midagi tõsist ei kahtlustatud. Kindlasti mitte seda, et Nottinghamis sündinud perearst tapab ravialuseid diamorfiinisüstidega. Uurijaid hämmastas asjaolu, et nii kõrge surnud patsientide arv ei tekitanud paljude aastate jooksul kelleski kahtlust, et asjaga on seotud midagi ebaseaduslikku. Hoolitsev Shipman oli patsientidega alati suurepäraselt läbi saanud ja nood olid oma perearsti täielikult usaldanud. 

Alles 1998. aasta märtsis küsis kohalik arst Linda Reynolds Lõuna-Manchesteri piirkonna koronerilt, mis seisab Shipmani patsientide suure suremuse taga. Reynoldsile tekitas muret asjaolu, et Shipman oli üksinda palju surmatunnistusi välja kirjutanud ning paljude eakate naiste kremeerimisotsust kinnitanud. Reynolds esitas oma kahtlused politseile, ent ametivõimud ei leidnud piisavaid tõendeid süüdistuste esitamiseks. Hiljem siiski selguski, et perearst oli haiguslugusid ja surmatunnistusi võltsinud.

1998. aasta juulis suri Shipmani 81aastane patsient vaid tunnid pärast perearsti visiiti. Tegu oli Hyde'i endise linnapea jõuka lesknaise Kathleen Grundyga. Kuigi hukkunud naine oli olnud eakas, ei suutnud tolle perekond nõnda äkki aset leidnud surma uskuda – ta oli võrdlemisi hea tervise juures olnud. Suur oli pärijate üllatus, kui avastati, et proua Grundy oli kogu oma maise vara Shipmanile jätnud ning testamenti oli kirja pandud range keeld lahkamist läbi viia. Grundy pere kahtlustas peagi seost ootamatu surma ja veidra testamendi vahel. Augustis kaevati lesknaine hauast välja – Shipmanil polnud avanenud võimalust teda kremeerimisele saata – ning lahkamisel avastati surnu organismist diamorfiini jälgi. 

Septembris kutsuti perearst politseisse tunnistusi andma. Mees ise eitas oma süüd, ning püüdis end päästa, väites, et kahtlustas Grundyt juba varem narkootikumide tarbimises. Shipman ei võtnud omaks isegi süüdistusi ravimite kuritarvitamises ja dokumentide võltsimises, mis olid paraku ilmsed faktid. „Doktor Surm“ mõisteti 2000. aasta jaanuaris süüdi 15 patsiendi tapmises ning talle määrati selle eest 15 eluaegset vanglakaristust. Oma patsiente tapnud mees pidas end vanglas halvasti üleval. 2004. aastal poos ta end oma kambris voodilinade abil üles.

Hiljem avastati, et Shipman oli Hyde'is perearstina töötades tapnud lausa 215 patsienti, ent see arv võis ulatuda isegi 260-ni. Kõik tema ohvrid olid vanemad kui 47 eluaastat ning enamjaolt naised. Kokku suri aastatel 1971-1998 Shipmani hoole all 459 patsienti, ent täpselt ei teata, mitu neist otseselt perearsti mürgisüstla tõttu suri.

Shipman ei andnud teadaolevalt vähimatki vihjet, miks ta mõrvad toime pani või mis oli tema motiiv. Siiski esitasid uurijad kolm hüpoteesi: mees otsis sel viisil kättemaksu oma ema eest; ta praktiseeris eutanaasiat, eemaldades ühiskonnale koormaks jäävaid vanureid; Shipmanile võis teadmine, et tal on võim otsustada inimese elu ja surma üle, ka ääretult rahuldust pakkuda. Kuigi „Doktor Surm“ võltsis paljude oma ohvrite testamente ja surmatunnistusi, oleks ta vaid viimasest mõrvast märgatavat rahalist kasu saanud, seega polnud tapmiste motiiv majandusliku heaoluga seotud.