MINEVIKUHETK | 4. oktoober: hädasti võitu vajavad rootslased astusid Wittstockis lahingusse (2)

Ajaloo üks karmimaid konflikte – kolmekümneaastane sõda – oli 1636. aastaks kestnud juba üle 18 aasta. Ususõda protestantismi ja katoliikluse toetajate vahel hõlmas suurt osa Euroopa riike. 1630ndate esimestel aastatel suutis protestantlikku leeri juhtiv Rootsi kuningas Gustav II Adolf saavutada Kesk-Euroopas mitmeid märkimisväärseid võite. Tema surm Lützeni lahingus 1632. aastal jättis protestantide edule karmi pitseri.

1636. aasta oktoobris puhkes Wittstocki lähedal rootslaste ja sakslaste vahel lahing. Rootsi armee eesotsas oli Gustav Adolfi õpilane kindral Johan Banér. Kaks aastat tagasi Nördlingenis saadud suure kaotuse tõttu vajas Rootsi protestantliku leeri nimel hädasti võitu. Seega astus 4. oktoobril umbes 18 000 mehega Banéri juhitud vägi vastu 25 000 Saksa sõdurile, keda juhtis krahv Melchior von Hatzfeld.

Sakslased võtsid positsioonid sisse metsistunud mäekünkal 93km Berliinist loodes asuvas Wittstockis. Banér saatis riskidest pool oma väest 11kilomeetrisele teekonnale, et vastaste vägi ümber piirata – teise poole väega asus ta otserünnakule. Kuigi Rootsi armee oli arvulises vähemuses, pidas selle ratsavägi kenasti sakslaste rünnakule vastu. Banéri eesliin oli peaaegu lagunemas, ent õhtupoolikul ilmus kohale tema ülejäänud vägi, mis krahv Melchiori sõdureid tagant ja küljelt ründas. Rootsi kindrali julge strateegia kandis vilja – peagi tekkis sakslaste seas paanika ning nad põgenesid. Saksa vägi polnud enam võimeline võitlema. Rootsi oli kaotanud küll palju mehi, ent saanud paljuvajatud võidu.