MINEVIKUHETK | 25. september: Inglise armee lõi Stamford Bridge'i lahingus viikingiväge (2)

Kui kuningas Edward Usutunnistaja 1066. aasta jaanuaris suri, tekkis Inglismaa troonile võimuvõitlus, mis hõlmas kogu Põhja-Euroopat. Mitmed kandidaadid olid valmis selle nimel heitlema. Üheks selliseks trooninõudlejaks oli Norra kuningas Harald Hardrada, kes saabus septembris suure sõjaväega Inglismaa rannikule. Kuninga 300 sõjalaeva pardal oli umbes 11 000 viikingit, kes olid valmis Haraldi eesmärgi nimel võitlema. Teda toetas ka kohalik ülik Tostig Godwinson, kelle vend Harold oli Inglismaa kuningaks valitud. Harold oli nimelt eelneval aastal võtnud ära Tostigile kuuluvad Northumbria maad, mis tekitas vennas surematut viha.

Viikingiarmee seilas mööda Ouse jõge Inglismaa sisemaale, hävitades verises Fulfordi lahingus Northumberlandi krahv Morcari sõjaväe. Norra kuningas vallutas Yorki, mistõttu tekkis Inglise kuningal Harold Godwinsonil dilemma – kas suunduda põhja ja astuda vastu viikingiväele või jääda lõunasse, Inglismaad mandri-Euroopast tuleneva ohu eest kaitsma. Nimelt oli trooninõudlejate hulgas ka Normandia hertsog William. Harold otsustas esimese variandi kasuks ning jõudis oma sõjaväega Londonist Yorki vaid nelja päevaga.

25. septembri hommikul ründasid Haroldi sõjamehed ootamatult viikingeid – sissetungijad polnud selleks valmistunud. Paljudel Norra kuninga sõjameestel polnud isegi sõjavarustust seljas. Kiire rünnak paremalt positsioonilt õnnestus täielikult. Verises tapluses langesid nii Harald Hardrada kui ka Tostig Godwinson. Norrasse põgenemiseks vajasid ellujäänud viikingid vaid 24 laeva. Stamford Bridge'i lahing oli üheks sümboliks viikingiaja lõppemisele. Harold ei saanud kaua oma võitu nautida, sest vaid kolm päeva hiljem randus Inglismaa lõunarannikul William Vallutaja ning tema normannide sõjavägi.