MINEVIKUHETK | 21. september: Madisepäeva lahingus langesid mitmed eestlaste tähtsamad vanemad (29)

1217. aasta kevadel vallutasid eestlased koos venelastega Otepää linnuse sakslastelt tagasi. See oli motiveerivaks võiduks ning innustas pea kõiki maakondi võõrvallutajate vastu võitlema. Sakala vanema Lembitu ettevõtmisel kutsuti Eesti muinasmaakondade sõjaväed kokku, et ühisväena sakslastele tugev löök anda. Lisaks sellele oldi kindlad ka venelaste abile. 

Kuue Muinas-Eesti maakonna sõjameestest koosnevas väes oli ligi 6000 relvakandjat. Varem polnud eestlased suutnud nii suurt ühisväge kokku kutsuda. Vägi kogunes 6. septembri paiku Viljandist umbes 11 km põhjas ning jäi ootama liitlasi Novgorodi vürsti vägede näol, kes aga kohale ei ilmunudki. Tõenäoliselt oli väejuhtide plaan marssida peale koondumist lõunasse, Riia peale – nendega pidid meritsi liituma ka saarlased. Plaanist said teada ka orduvennad, kes asusid kiirelt Viljandi poole teele. 3000meheline sõjavägi jõudis eestlasteni 21. septembril.

Eestlased olid jagunenud kolmeks salgaks: paremal tiival sakalased, vasakul läänemaalased ning keskel tugevaima osana virulased, järvalased ja revalased. Revalaste ja harjulaste positsioonid võisid ka vahetuses olla. Kuna eestimaalased ilmusid sakslastele võrdlemisi ootamatult metsast välja, ei jõudnud võõrvallutajad ambe ja vibusid kasutada. Kuigi algselt õnnestus sakala meestel lahingus paremal tiival lätlaste vastu edu saavutada, tungisid neile peagi kallale rüütlid, kes olid eestlaste sõjaväe keskmise osa puruks löönud. Vaenlaste tugev press viis eestlaste taganemiseni ning peagi ka põgenemiseni. Põgenikke aeti taga ning tapeti kuni ellujäänud vanemad riialastega rahu sõlmisid.

Laiali löödud eestlaste kaotus oli ränk. Läti Henriku sõnul kaotasid eestlased 1000 meest, vanem riimkroonika tõstab seda arvu veel 400 võrra. Kuigi eestlastel oli arvuline enamus, ei saadud vastu hea varustuse ning sõjalise treeninguga Mõõgavendade ordu rüütlitele. Muistse vabadussõja suurimas välilahingus langesid kohalikud vanemad Lembitu, Maniwalde ja Wottele. Võõrväe suurimaks kaotuseks oli liivlaste vanema Kaupo langemine. Lahingus lüüa saamine oli eestlastele raskeks moraalseks tagasilöögiks – mõisteti, et ollakse vastastest sõjaliselt tunduvalt nõrgemad.