TÕELINE HITT: Ugala teatri lavastus „Armastus kolme Apelsini vastu“, mis esietendus 1991. aastal, võeti trupi soovil mängukavast maha enne, kui see võinuks oma loomulikku surma surra. Publikut jagunuks veel aastateks. Ajaloolisel fotol on Elmo Nüganen Pantalone ja Allan Noormets nõiana. Jutt käib Toscana juuksenõelast. Foto: Vambola Salupuu
Teater
13. september 2019, 20:35

Iga Eesti teater oleks õnnest uimane, kui tema seinte vahel sünniks kultuurifenomen "Armastus kolme Apelsini vastu" või apelsinide tuules sündinud "Koturnijad"

Seasaare kõrtsis alustanud Ugala teater võõrustab 100. hooajal vabariigi aastapäeva vastuvõttu

„Äh, nad ei tee üldse proovi, vaid mängivad kaarte!“ kohmas üks lavamees teisele. „Endal pole tekstki peas, aga seda on lavale vaja ja seda on vaja...“ pahurdas teine vastu. Oli aasta 1991. Ugala proovisaalis käis töö lavastusega „Armastus kolme Apelsini vastu“, millele lavamehedki kõõrdi vaatasid. Kõnelemata ülejäänud teatrirahvast. See oli üks ütlemata kahtlane värk.

„Äh, nad ei tee üldse proovi, vaid mängivad kaarte!“ kohmas üks lavamees teisele. „Endal pole tekstki peas, aga seda on lavale vaja ja seda on vaja...“ pahurdas teine vastu. Oli aasta 1991. Ugala proovisaalis käis töö lavastusega „Armastus kolme Apelsini vastu“, millele lavamehedki kõõrdi vaatasid. Kõnelemata ülejäänud teatrirahvast. See oli üks ütlemata kahtlane värk.

„Teatrimajas teati, et Nüganen ja Noormetsad sellega müravad ning kursuseõde Piret Kalda on ka punti haaratud, ent asi oli suhteliselt hämar,“ kirjeldab omaaegne kirjandustoimetaja Helle Leppik raamatus „Ugala aja lugu“. „Et sündimas on legend, ei osanud vist tegijad isegi oma unenägudes ette näha.“

Esiotsa paistis, et Piret Kalda, Elmo Nüganen, Allan Noormets ja Andres Noormets tõepoolest vaid mürasid. Ise ütlesid, et munevad ideid. Neile olid antud vabad käed, et tulgu lavastus. Nad munesid kambakesi ootamatult hästi –  tulemuseks oli kultuslavastus.

Edasi lugemiseks: