AJALOO VÕIKAMAD MÕRTSUKAD | Sotsiaaltöötajana esinenud Irina Gaidamatšuk tappis napsiraha nimel eakaid naisi (6)

Irina Gaidamatšuk sündis 1972. aastal Nõukogude Liidus Njahhi (tänapäeva Njagani) linnas. Juba noorena hakkas neiule kangesti alkohol meeldima ning ta jäi sellest sõltuvusse. Kuna Irina vanemad ei teinud midagi selle peatamiseks ega hoolinud tüdruku käekäigust, võeti neilt vanemaõigused. 18aastasena kolis Gaidamatšuk Sverdlovski oblastis asuvasse Krasnoufimskisse, kus ta kohtus oma tulevase abikaasa Juriga. Kooselust sündis hiljem kaks last. Naise alkoholilembus oli aga äärmuslik, mistõttu olevat Juri keeldunud talle raha andmast, kartes, et Irina raiskab kõik selle vägijookide peale. Naine, kes tõdes hiljem vahi all, et ei soovinud tööd teha, leidis võika viisi viinaraha hankimiseks.

Gaidamatšuk alustas tapatöid 2002. aastal. Sotsiaaltöötajana esinedes mõrvas ta Sverdlovski oblastis eakaid naisi ning varastas nende raha – eelkõige seetõttu, et hiljem selle eest napsi osta. Naine valis välja mõne vanemaealise naise ning sisenes valeidentiteedi abil tolle korterisse. Seejärel näitas ta end heast küljest ning võitis ohvri usalduse. „Särasilmseks sotsiaaltöötajaks“ ei jäänud Irina kauaks, vaid sirutas peagi käe peidetud haamri või kirve järele, millega ta ohvri mõrvas. Sageli pistis ta ka mõrvapaiga põlema, et see paistaks õnnetusjuhtumina. Mõnel korral leidis ta ohvri korterist vaid väga vähe raha – pelgalt paari viinapudeli ostmiseks. Gaidamatšuki 17 ohvrist oli noorim 61 ning vanim 89aastane.

Tapmiste uurimine liikus väga vaevaliselt. Korrakaitsjad mõistsid, et mõrvad on omavahel seotud, ent ei suutnud uskuda, et naine on sellisteks õõvastavateks veretöödeks võimeline. Isegi siis, kui 2010. aastal üks Gaidamatšuki ohvritest põgenes ning sarimõrtsukat kirjeldas. Kuigi põgenenud naine andis miilitsale tugevaid juhtnööre, panustasid õigusemõistjad pigem võimalusele, et mõrvar on naiseks maskeerinud mees. Gaidamatšuki asemel arreteeriti ka üks teine naine, kes ülekuulajate survel end ekslikult süüdi tunnistas.

„Seelikus saatana“ viimaseks osutunud mõrva puhul kasutas Gaidamatšuk eelnevatest erinevat strateegiat. Ta sisenes 81aastase Aleksandra Povarišina korterisse dekoraatorina. Naise minekut-tulekut olid näinud mitmed naabrid, kes suutsid miilitsale teda juba üpris täpselt kirjeldada. Enne Gaidamatšuki tabamist küsitleti enam kui 3000 inimest. Kui korrakaitsjad ta viimaks kinni nabisid, tunnistas Gaidamatšuk oma teod üles. Naine kinnitas, et viin oli tema motivaatoriks: „Ma tegin seda raha nimel. Ma soovisin olla vaid lihtne ema, ent ihaldasin alkoholi.“ 

Irina lähedased ja tuttavad ei näinud leebe pereema fassaadi taga midagi kurjakuulutavat peale alkoholiga liialdamise. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Irina on massitapja. Ta oli lahke ja õrn ema, kes oli alati valmis aitama,“ kirjeldas Gaidamatšuki üks tuttavatest. Ka naisega 14 aastat koos elanud Juri ei kahtlustanud midagi sellist.

2012. aastal algas Jekaterinburgis kohtuprotsess. Psühhiaatriline ekspertiis tõendas, et naine polnud tapmiste hetkel vaimselt ebaterve. Ta mõisteti 20 aastaks trellide taha – võrdlemisi lühike karistus vihastas Gaidamatšuki ohvrite omakseid, kelle sõnul ei tohiks mõrvar kunagi vabadusse pääseda.