MINEVIKUHETK | 29. august: Nankingi rahulepinguga lõppes Esimene oopiumisõda

17. ja 18. sajandil kasvas Euroopas nõudlus Hiina kaupade üle. Eriti hinnati siidi, teed ja portselani. Hiinas Lääne kaup aga populaarne polnud, mistõttu nihkus kaubandusbilanss tasakaalust välja. 19. sajandi esimesel poolel kasvas Hiinas äkiliselt oopiumi import. Briti Ida-India Kompanii hakkas hõbeda eest müüma India istandustes kasvatatud oopiumi Hiina rannikul kohalikele vahendajatele, kes seda sisemaale edasi müüsid. See pahandas Hiina ametnikke, kes ei soovinud näha ei hõbeda väljavoolu ega oopiumisõltlaste arvu suurenemist.

1839. aastal võttis Hiina otsustava seisaku ning keeldus oopiumi legaliseerimast. Hiina keiser Daoquang määras oma asemiku Lin Zexu probleemiga tegelema. Lin konfiskeeris üle 1200 tonni oopiumi, pakkumata brittidele kompensatsiooni. Samuti tõkestas mees kaubanduse ning piiras välismaiste kaupmeeste liikumist.

Britid, kes küll ei eitanud Hiina õigust kaubandust kontrollida, olid suure sissetulekuallika kadumise tõttu ääretult nördinud. Impeerium otsustas Hiina jõuga meelt muutma panna. Aasia riigi vastu saadeti kuninglik merevägi, mis näitas oma jõudu mitmes lahingus. „Suurtükidiplomaatiat“ kasutanud Ühendkuningriigid survestasid Hiinat – 1842. aasta 29. augustil sõlmiti Nankingi leping, mis soosis tugevalt britte, kellele valdustele anti Hiinas puutumatus. Briti impeeriumi võimu alla läks ka Hongkongi saar. 

Siiski ei olnud Nankingi rahulepinguga saadud hüved brittidele piisavad, mistõttu algas 14 aastat hiljem Teine oopiumisõda.