Inglise kunstniku John Martini ettekujutus Vesuuvi katastroofist.Foto: Wikimedia Commons
Ohtuleht.ee 24. august 2020 07:15
24. augustil 79. aastal purskas Itaalias Napoli lahe ääres Vesuuvi vulkaan. Järgnenud katastroof tegi sellest seniajani Euroopa ajaloo ohvriterohkeima vulkaanipurske.

79. aastal toimunud vulkaanipurse on maailma üks tuntumaid loodusõnnetusi. Tollal arvasid inimesed, et Vesuuv on ammu kustunud ning sellest ohtu oodata pole. Piirkonnas elavad inimesed mõistsid olukorra tõsidust 24. augusti pärastlõunal, kui tulemägi esimest korda kohutava kärgatusega purskas – maa värisemine ning vulkaanist paiskunud tuli tekitas suurema osa rahva seas paanika ning nad üritasid põgeneda. Peagi oli taevalaotus tuhast must. Lähedalasuvad linnad Pompei, Oplontis ja Stabie mattusid vulkaanilise tuha alla. Herculaneumi linna hävitas mudalaviin. Vulkaanipurse kestis kaks päeva.

1. sajandi Vesuuvi vulkaanipurskest teame tänu Rooma autor Plinius Nooremale, kes ise katastroofi tunnistas, ning seda ajaloolasele Tacitusele saadetud kahes kirjas põhjalikult kirjeldas. Ise paiknes Plinius Noorem tollal Vesuuvist 29 kilomeetrit eemal Misenumis. Ajaloolise uurimistöö mõttes oli Vesuuvi vulkaanipurse hindamatu väärtusega, sest 7-9meetrise tuhakihi alla mattunud jõukas Pompeis säilis pea täiuslikult tolleaegne kultuuripilt ja olustik. Säilisid ka inimeste laibad, kes tõenäoliselt hukkusid juba vulkaanilise gaasi tagajärjel. Kivistunud tuha alt väljakaevatud varemed pakuvad tänapäeval turistidele elavat pilti 1. sajandi Rooma väikelinnast.