MINEVIKUHETK | 24. august: Vesuuvi vulkaanipurse mattis Pompei tuha alla (1)

79. aastal toimunud vulkaanipurse on maailma üks tuntumaid loodusõnnetusi. Tollal arvasid inimesed, et Vesuuv on ammu kustunud ning sellest ohtu oodata pole. Piirkonnas elavad inimesed mõistsid olukorra tõsidust 24. augusti pärastlõunal, kui tulemägi esimest korda kohutava kärgatusega purskas – maa värisemine ning vulkaanist paiskunud tuli tekitas suurema osa rahva seas paanika ning nad üritasid põgeneda. Peagi oli taevalaotus tuhast must. Lähedalasuvad linnad Pompei, Oplontis ja Stabie mattusid vulkaanilise tuha alla. Herculaneumi linna hävitas mudalaviin. Vulkaanipurse kestis kaks päeva.

Rohkem kui 17 aastat enne saatuslikku vulkaanipurset toimus piirkonnas samuti katastroof – tugev maavärin, millest ei suutnud kohalikud elanikud Vesuuvi purske ajaks veel isegi korralikult taastuda. 79. aastal Vesuuvist paiskunud kivi- ja tuhapilved ning vulkaanilised gaasid ulatusid lausa 33 kilomeetri kõrgusele. Teadlased on välja arvutanud, et plahvatusega vabanes 100 000 korda rohkem soojusenergiat kui II maailmasõja ajal Hiroshimale või Nagasakile visatud tuumapommidest. Vesuuvi katastroofis hukkunute arvu on keeruline prognoosida, ent uurijate arvates sai surma üle 13 000 inimese.

1. sajandi Vesuuvi vulkaanipurskest teame tänu Rooma autor Plinius Nooremale, kes ise katastroofi tunnistas, ning seda ajaloolasele Tacitusele saadetud kahes kirjas põhjalikult kirjeldas. Ise paiknes Plinius Noorem tollal Vesuuvist 29 kilomeetrit eemal Misenumis. Ajaloolise uurimistöö mõttes oli Vesuuvi vulkaanipurse hindamatu väärtusega, sest 7-9meetrise tuhakihi alla mattunud jõukas Pompeis säilis pea täiuslikult tolleaegne kultuuripilt ja olustik. Säilisid ka inimeste laibad, kes tõenäoliselt hukkusid juba vulkaanilise gaasi tagajärjel. Kivistunud tuha alt väljakaevatud varemed pakuvad tänapäeval turistidele elavat pilti 1. sajandi Rooma väikelinnast.