MINEVIKUHETK | 23. august: sakslaste õhurünnakuga algas kurikuulus Stalingradi lahing (7)

Tööstuslinn Stalingrad (tänane Volgograd) polnud algselt Hitleri sihtmärgiks. Operatsioon „Blau-ga“ soovis Hitler vallutada Kaukaasia naftaväljad ning kindlustada oma sõjaväe positsioone Volga jõel. Vastukaaluks sakslaste edenemisele käskis Stalin viia Nõukogude väed Stalingradi linna alla – see tekitas Saksa armee plaanides probleeme, mistõttu andis Hitler kindral Friedrich Paulusele käsu linn iga hinnaga vallutada. Pealetung algas 23. augustil 1942. aastal.

Sakslaste edusammud olid visad. Septembriks oli Stalingrad ümber piiratud, ent Nõukogude väed pidasid sakslaste 4. ja 6. armee rünnakutele vastu. Sama kuu jooksul tungisid sakslased linna ning algas verine tänavavõitlus. Stalin oli eelnevalt väljastanud käsu nr. 227, milles sätestas, et linna kaitsjad ei tohi astuda „ühtegi sammu tagasi“. Nõukogude Liidu juht keelas ka tsiviilelanike evakueerimise, arvates, et linnaelanike kohalolu motiveerib punaarmee sõdureid innukamalt võitlema.

19. novembril alustas Nõukogude kindral Georgi Žukov vastupealetungi, mille nimi oli operatsioon „Uraan“. Selle asemel, et rünnata sakslaste 4. või 6. armeed, tungis Žukov peale pikaks venitatud sakslaste rindejoonele Stalingradist põhjas ja lõunas. Sealsed üksused löödi puruks, sest Saksa peavägedel polnud vahendeid nende aitamiseks. Punaarmee väekorpused ühinesid umbes 60 km Stalingradist läänes ning võtsid vaid nelja päevaga sakslaste väed omakorda piiramisrõngasse.

Sakslaste õnnetuseks saabus ka külm talv, milleks sõdurid polnud valmistunud. 12. detsembril proovis andekas Saksa vägede ülemjuhataja Erich von Manstein lõksu langenud kaaslaseid päästa, üritades venelaste piiramisrõngast edela poolt läbi murda, ent see ei õnnestunud. Pideva rünnaku all olnud sakslased kaotasid lootuse ning olid sunnitud 2. veebruaril alistuma. Stalingradi lahing oli Idarindel pöördepunktiks ning punaarmee sai alustada ise lääne suunas pealetungi.

Mõlema poole kaotused olid hiiglaslikud. Hinnanguliselt kaotasid teljeriikide liitlasväed kokku enam kui 800 000 sõdurit. Venelaste kaotused ulatusid üle 1,1 miljoni inimeseni.