Farsalose lahingut kujutav 16. sajandi Itaalia fresko.Foto: Wikimedia Commons
Maailm
9. august 2020, 07:15

MINEVIKUHETK | 9. august: Caesar lõi Farsalose lahingus Pompeiuse ülekaalukat sõjaväge

9. augustil 48. aastal eKr toimus kaalukas Farsalose lahing Julius Caesari ja Pompeius Suure vahel. Vastase geniaalne lahingustrateegia tegi lõpu hilise Rooma vabariigi suure riigi- ning sõjamehe Gnaeus Pompeiuse plaanidele ning sillutas tee Caesari ainuvõimuni.

Caesar oli saanud 10. juulil Dyrrachiumi lahingus Pompeiuse vägedelt lüüa, ent mitte otsustavalt – mõlemad armeed tõmbusid tagasi, jättes kodusõja saatuse lahtiseks. Kuu hiljem kohtuti Kreekas Farsaloses. Pompeius, kelle selja taga seisis Rooma senat, ei soovinud Caesariga tol hetkel lahingusse astuda, vaid lootis hoopis, et Caesari toidunappuse kätte jäänud armeed nõrgeneb nälja tõttu. Pompeiusega liitunud tähtsad senaatorid mõjutasid väejuhti, et too arvuliselt tunduvalt väiksemat Caesari väge ründaks ning sõjale kiire lõpu teeks. Pompeius andis järgi ning asus rünnakule.

Julius Caesari sõjavägi koosnes umbes 28 000 kogenud sõjaveteranist. Pompeius Suure armees oli lausa 45 000 sõdurit, ent nendeks olid enamjaolt noored ning sõjas kogenematud mehed. Senatiga koostööd tegev väejuhi plaan oli rünnata Caesari jalaväge keskpaika jalaväega ning saata ratsavägi vasakult küljelt vastaste armeed ümber piirama ning hiljem tagant ründama. Aastakümneid Rooma üheks tähtsamaks isikuks olnud Pompeiuse õnnetuseks sai Caesar tema lahinguplaanist teada ning rajas oma strateegia sellele vastavalt.

Lahing möödus Caesari taktikepi järgi – Pompeiuse ratsaväele astus vastu odadega ning lingudega relvastatud kergjalavägi, mis Pompeiuse ratsaväge üllatas ning selle tagasi lõi. Nüüd jäi hoopis senati jalavägi küljelt kaitseta, mida Caesar kohe ära kasutas – rünnakuvägi lagunes ning Julius Caesar oli lahingu võitnud. Pompeius põgenes Egiptusesse, ent ta mõrvati seal peagi vaarao Ptolemaios XIII käsul. Caesar oli vastaste vastu armulik ning lubas kõigil Rooma naasta. Siiski teadsid nüüd kõik, kellele tegelikult riigis võim kuulub.