MINEVIKUHETK | 5. juuli: algas sakslaste pealetung Kurskile (10)

Natsi-Saksamaa oli saanud Stalingradi lahinguga tugeva löögi, ning selle sõjaedu idarindel oli lagunemas. Veel püüti salajase rünnakuga vallutada Kurski rindepunkt, mis oleks andnud sakslastele võimaluse võtta lääne pool asuvad Punaarmee üksused piiramisrõngasse. Lahing algas sakslaste pealetungiga 5. juulil. Nõukogude Liit oli muutnud Kurski eendi aga tugevaks kaitsepositsiooniks.

Saksa rünnakuväed koosnesid 50 diviisist, kuhu kuulus umbes 900 000 sõdurit. Neist 17 olid motoriseeritud diviisid, kus oli ligi 2700 tanki ning mobiilseid kuulipildujaid. Nõukogude Liit oli oletanud, et rünnak tuleb sellele pidepunktile, mistõttu oli ka nende kohapealne vägi väga suur – üle 2,5 korra arvukam kui sakslastel. Kui sakslased rünnakut alustasid, vastas neile tugev tankituli ning miiniväli, mille Punaarmee oli eelnevalt paigaldanud. Põhjast ründav sakslaste väeosa suutis edasi tungida vaid 16 kilomeetrit, lõunas asuv väeosa 48 kilomeetrit. Siiski oli selle hind raske – sakslased kaotasid suure osa oma tankidest. Kurski lahingut on nimetatud läbi ajaloo üheks suurimaks tankilahinguks.

Lahingu kõrghetkel, 12. juunil, asusid Nõukogude väed ise vasturünnakule. Vasturünnakud olid küll näilise eduta, ent võimekus uut sõjatehnikat kohale tuua ning suur inimressurss andsid eelise Nõukogude Liidule. Punaarmee rasketele inimkaotustele rajatud edu viis avatud lahinguni Orjoli väljadel 5. augustil ning lõpuks Harkivis 23. augustil. Viimane märkis ka Nõukogude armee triumfi Kurski lahingus. Võit andis Punaarmeele võimaluse ise hakata järgnevatel aastatel Berliini poole tungima.