MINEVIKUHETK | 20. juuni: roomlased purustasid hunnide Attila sõjaväe

Üheks viimaseks suureks sõjaks, milles Lääne-Rooma keisririik osales, oli hunnide sissetungi peatamine Galliasse. Rooma kindral Flavius Aetius koos läänegootide kuninga Theoderich I-ga pidid takistama kuulsa hunn Attila ning tema vasallide invasiooni. Hunnid olid enne lahingut juba suure osa Galliast rüüstanud ning roomlaste ja germaanlaste vägesid sandistanud. Otsustavaks lahinguks osutus tänapäeva Prantsusmaal asunud Katalunia väljadel peetud kokkupõrge.

Kuigi lahingu kohta on tähtsaimaks allikaks Rooma ajaloolase Jordanese kirjapandu, kipub see andmetega üle pakkuma. Tema sõnul oli mõlemal poolel 500 000 meest, mis on ilmselge liialdus. Arvatavasti kuulus mõlemasse leeri vähem kui 50 000 sõjameest. 20. juuni hommikul seadis Flavius Aetius liitlasväed Katalaunia väljadel positsioonidele. Pärastlõunal jõudis kohale Attila ning algas lahing. Läänegootide lahinguüksus jäi kohe tugeva surve alla, kui neid ründasid nii hunnid kui ka vastaste leeri kuulunud idagoodid. Kartes, et roomlased võivad oma üksustega läänegootidele appi tulla, tegi Attila strateegilise vea, asudes otse roomlasi ründama, lubades sellega Theoderichi vägedel end koguda. Peagi hukkus Theoderich ise, mis muutis läänegootide võitlusvaimu veelgi ägedamaks.

Läänegootide üksuseid juhtis nüüd Theoderichi poeg Thorismund. Attila soovis aga järeleandmatult ikka roomlasi rünnata, lootes, et tema vägedel õnnestub geniaalne väejuht Flavius Aetius tappa. Hunnide plaan oli aga edutu. Suure pitseri lahingu käigule jättis ka idagootide taandumine. Päikeseloojangu ajal alustas Aetius tugevat rünnakut, millele väsinud hunnid ei suutnud vastu panna. Koos Thorismundiga piirati hunnide jõuetu laager ümber.

Lootusetu Attila oli lasknud hobusesadulatest tuleriida ehitada, mille ta plaanis vastaste vägede rünnaku ajal põlema pista. Seda rünnakut aga ei tulnudki, sest Aetius soovitas Thorismundil läänegootide trooni nõudlemiseks koju suunduda ning pidas ise hunnide kaotust piisavaks. Rooma väejuht pelgas ka läänegootide tugevnemist ning soovis, et tolle vaenlased hunnide ja idagootide näol vägesid vajadusel võrdsustaksid. Attila põgenes oma väejäänustega itta alles paari päeva pärast, kui kõik vaenlased olid lahkunud.