Chicagot laastas tulekahju, mis põletas linna maani maha (1)

Robert Williams ärkas tulekahjuhäire valju üürgamise peale. „Tulekahju!“ karjatas tema naine ja tonksas teda küünarnukiga ribidesse. Pikaajalise Chicago linna tuletõrjeülemana oli Williams harjunud reageerima, kui linna tulevaht põlengu kohta häire andis. Kell oli üheksa, käes oli 8. oktoobri õhtu 1871. aastal, ja kuigi Williams polnud peaaegu üldse maganud, tõmbas 45aastane pealik kohe vormi selga ja jooksis välja tänavale.

Hobusega veetav tuletõrjevanker peatus peagi tuletõrjepealiku kodu ees Randolph Streetil. Williams hüppas istmele ja hobused tormasid linna edelaserva, kus De Koven Streetil põles üks laut. Oma 23aastase tuletõrjujakarjääri kestel polnud Williams Chicagos kunagi hullemat aastat kogenud. Sademeteta, ent rohke päikesepaistega kuud olid linna puithooned krõbekuivaks kuivatanud ja iga väike tulekahju ähvardas kogu naabruskonna leekidesse paisata.

Kui Williams saabus De Koven Streetile Chicago jõe lõunapoolse haru läänekaldal, oli tuli haaranud juba paljud majad. Kohal oli kaks tuletõrjevankrit, kuid Williams mõistis kiiresti, et tugev tuul muutis ülesande raskeks.

„Hoidke kinni, poisid! See (tulekahju – toim) on võimust võtmas,“ hüüdis tuletõrjepealik oma alluvatele.

„Pealik, ma ei usu, et me seda vaos suudame hoida,“ hõikas üks tuletõrjuja, kelle käed tulekuuma tõttu kõrbesid. „Võidelge, kuni suudate!“ vastas Williams, enne kui jooksis järgmise majade rea juurde, kus suits hoonetest välja immitses. See oli kindel märk, et need olid süttinud.

„Kuulutage välja häire nr kaks, suurendage valmisolekut! Tuli levib!“ andis tuletõrjepealik korralduse. Williamsi kogemus ütles talle, et tulekahju on muutumas ohjeldamatuks. Peagi leidsid tema kartused kinnitust.

Loe Chicago laastavast tulekahjust maikuu Imelisest Ajaloost.