Waterloo lahing.Foto: Wikimedia Commons
Maailm
18. juuni 2020, 07:15

MINEVIKUHETK | 18. juuni: Napoleon sai Waterloo lahingus lüüa

18. juuni 1815. aastal märkis Napoleon Bonaparte'i lõplikku kaotust Euroopa lahingutandritel – tema väed said Waterloo lahingus lüüa.

Napoleon Bonaparte oli oma hiilgeajal 19. sajandi alguses vallutanud suure osa Euroopast. Mitmete sõdade käigus laiendas ta oma impeeriumit üle Kesk- ja Lääne-Euroopa. Waterloo lahingus saadud kaotus Briti, Preisi ja Madalmaade ühisväe käest märkis Napoleoni ning Prantsusmaa domineerimise lõppu Euroopas.

1815. aasta veebruaris põgenes Napoleon Elba saarelt, kuhu ta oli eksiili saadetud. Kui 45aastane mees märtsis Pariisi naasis, tervitasid teda rahvamassid ning kuningas Louis XVII põgenes linnast. Algas periood, mida teatakse Napoleoni sajapäevase valitsusaja nime all. Euroopa teised valitsejad aga alustasid valmistumist sõjaks, kuna nägid Napoleonis kindlat vaenlast. Ka Prantsuse väejuht hakkas ise uut armeed koguma. 1815. aasta juunis marssis Napoleoni sõjavägi Belgiasse, kus asusid Briti ja Preisi väed. 16. juuni Ligny lahingus suutsid prantslased Preisi armeed lüüa, ent mitte täielikult. Kaks päeva hiljem algas Waterloo lahing.

18. juunil 1815 juhtis Napoleon oma ligi 72 000pealise armee 68 000 sõduriga brittide vastu, kes olid võtnud positsiooni Brüsseli lähedal asuva Waterloo küla kõrval. Briti armeesse kuulusid Belgia, Hollandi ja Saksa väed ning selle ühisväe ülemjuhataja oli Wellingtoni hertsog Arthur Wellesley. Napoleon tegi lahingupäeva hommikul aga kriitilise vea. Ta ootas keskpäevani rünnaku alustamisega, et maapind öisest vihmatormist kuivaks. See andis aga Preisi vägedele, keda oli veel alles 30 000 meest, aega brittidega liituda. 

Kuigi Napoleoni väed alustasid tugevat rünnakut, olid vastased tänu preislaste liitumisele arvulises ülekaalus. Prantsuse keisri armee lagunes ning taganes kaootiliselt. Hinnanguliselt ulatus prantslaste kaotus 41 000 meheni, kui Briti liitlasvägedes sai viga või hukkus ligi 24 000 sõdurit. On arvatud, et Napoleoni väsimus ning kehv terviseseisund viisid endise suure väejuhi tegema strateegilisi vigu, mis maksid kätte lahingu saatuse. Waterlooga sai lõpu lahingu lõppedes väidetavalt pisarsilmi taandunud Napoleon Bonaparte'i militaarkarjäär. Peagi pidi ta Pariisis teist korda Prantsusmaa troonist loobuma.