MINEVIKUHETK | 15. juuni: Magna Carta piiras Inglise monarhide võimu

Magna Carta ehk Suure Vabaduste Kirja koostamise üheks põhiarhitektiks oli Canterbury peapiiskop, kes soovis sõlmida rahu ebapopulaarse kuningas John Maata ja mässuliste parunite vahel. Dokumendiga kehtestati kaitse kirikuõigusele, garantii parunitele ebaõiglase vangistamise vastu, kiire õigusemõistmine ning kuningale makstavate feodaalmaksude piiramine. Õiguseaktile kirjutasid kõik osapooled alla Windsori lähedal Runnymede'is. Oma allkirja andsid 15 .juunil 1215. aastal kuningas, 25 parunit, 13 piiskoppi, 19 abti ning paavsti ja templirüütlite esindaja.

Peagi taganesid osapooled kokkuleppest, mis viis omakorda kodusõjani. Kuningas John polnud tegelikult nõus enda võimu piirama, ent kriitiline olukord oli teda sundinud Magna Cartale alla kirjutama. Kui paavst Innocentius III teada sai, et lepingus polnud määratud kiriku võimu kuninga üle, taganes ka tema. Magna Carta jäi siiski püsima. Johni poeg Henry III taastas õigusakti, andes selle uuesti mõningate parandustega välja. 

Magna Carta määras, et seadusest ei ole üle ükski inimene, olgu ta kas kuningas, aadel või lihtne kodanik – kõik on jumala ja kohtuniku ees võrdsed. See dokumendikogu sai Inglismaa poliitilises elus oluliseks osaks, mida uuendas peaaegu iga järgnev monarh. Magna Carta on saanud aluseks mitmetele demokraatlikele dokumentidele, näiteks on sellest eeskuju võtnud Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon.