Soolamässuks ristitud ülestõus sai tõuke 1646. aastal, kui Vene tsaaririigi valitsus, eesotsas peaminister Boris Morozoviga, otsustas ühendada erinevad maksud nn universaalseks soolamaksuks. Morozovi eesmärk oli pärast keerulist segaduste aega riigikassa taas täita. Teiste maksude kompenseerimiseks mõeldud maks viis aga soola hinna meeletutesse kõrgustesse, millega rahvas ei suutnud kohaneda.
Eriti raske oli kõnealune periood käsitöölistele ning talupoegadele. Paljud jõukamad linnaelanikud ning bojaarid suutsid aga süsteemi petta, asetades sellega vaesemale elanikkonnale lisakoormuse. Soolamaks oli karm, sest näiteks soolatud kala oli Vene toidulaua üks olulisem osa. Oli mõistetav, et kaua rahvas kõrget maksu taluda ei suuda. Viimase piirini viidud rahvamass otsis neile kaela sadanud kannatuste põhjustajat – peasüüdlaseks sai muidugi maksusüsteemi ümberkorraldanud tsaari nõuandja ning peaminister Boris Morozov, kes oli arukas ning kogenud mees, ent armastas liialt raha.
Kuna soola ei suudetud enam osta, kasutati seda vähem ning riigi ladudes muutus see seistes kasutuskõlbmatuks. 1647. aasta detsembriks sai ikka veel tühja varakambriga valitsus aru, et selline maksusüsteem pole jätkusuutlik. Oma prohmaka heastamiseks, astus Morozovi valitsus veelgi suuremasse ämbrisse. Sooviti saada tagasi paari aasta raha, mis oleks saadud vanadelt maksudelt. Maksuvõlad viisid kohtuprotsesside, konfiskeerimiste ja vägivallani. Lihttöölistelt kooriti veelgi enam kui varem. Oluliseks Morozovi otsuseks sai ka tubaka riigistamine, mis viis Briti ja Vene kaupmeeste vahelise konfliktini.
Rahvas kaotas kannatuse 11. juunil 1648. aastal. Noor tsaar Aleksei I naasis jumalateenistuselt, kui rühm Moskva elanikke ta ümber piiras ning talle rasket olukorda kurtma hakkas. Tsaari ihukaitsjad kasutasid vägivalda, et rahvas eemale ajada – see oli vale samm, mis tekitas linnaelanikes pimedat viha. 12. juunil tuli suur rahvamass Kremlisse ning nõudis soolamaksu eestvedajate allaandmist. Morozov saatis kaardiväe meeleavaldajaid laiali lööma, ent nood keeldusid, sest paljud tegelesid ka ise käsitööga ning mõistsid rahva probleeme. 13. juunil andis tsaar Aleksei järele ning andis rahvale üle Leonti Plešejevi – ministri ning Moskva korrakaitsjate juhi. Maruline rahvas ei jõudnud mehe hukkamist ära oodata ning rebis tolle tükkideks. Verevalamine innustas neid veelgi kohutavamatele tegudele.
Mässulised põletasid maha üle 15 000 maja ning ülestõusu käigus hukkus üle 1700 inimese. Peagi said nad kätte ning tapsid ka soolamaksu esialgse käivitaja Nazar Šistoi. 16. juunil lubati palgatõusu, millega ülestõusu hoog rauges. 21. juunil suutis nooruke tsaar Aleksei rahvaga kokku leppida, et peaminister Morozov tagandatakse ametist ning saadetakse eksiili. Kui mäss oli laabunud, vahistati võimude käsul mitmed ülestõusu põhiagitaatorid ning hukati. Sügisel naasis ka Morozov ning asus tagasi oma endisele kohale. Kõige olulisem tulemus, mis ülestõusuga saavutati, oli Maanõukogu kokkukutsumine. See formuleeris seadustiku, mida kasutati ka järgnevatel sajanditel.
Kommentaarid