MINEVIKUHETK | 5. juuni: Pariisis algas mäss kuningavõimu vastu

1830. aasta juulirevolutsiooni tagajärjel kuulutati Prantsusmaal välja konstitutsiooniline monarhia ning Charles X asendati troonil tema liberaalsema nõo Louis-Philippe'iga. See ei olnud piisav vabariiklaste arvates, kes nägid selles vaid ühe kuninga asendamist teisega. 1832. aastaks olid pinged haripunkti jõudnud. Halb majanduslik olukord, toidupuudus ning koolerapuhang süvendasid rahva rahulolematust. Viimaseks piiriks sai alamrahva sõbra, kindral Jean Maximilien Lamarque'i surm 1. juunil.

Kindral Lamarque'i surnuvankrit tuli 5. juunil saatma kümneid tuhandeid (mõnel hinnangul isegi ligi sada tuhat) inimesi. See oli heaks auditooriumiks poliitilistele agitaatoritele, kes juhtisid surnurongkäigu märgilise Bastille'i kindluse ette, kus oli alanud ka Suur Prantsuse revolutsioon. Seal peeti kõnesid Lamarque'i mälestuseks ning heisati punane lipp, millele oli kirjutatud La Liberté ou la Mort  ehk „Vabadus või surm“. Rahva seas tekkis segadus ning kõlasid püssilasud.

Mässajad kogunesid barrikaadidele. Pariisi ida- ja keskpiirkondi kontrollisid umbes 3000 mässulist. Ülestõusnuid saadeti maha suruma 20 000 Pariisi rahvuskaartlast ning 40 000 pealine sõjavägi, mida juhtis Comte de Lobau. Mässulisi tõrjuti linna äärealadelt järk-järgult tagasi. Nende tugipunktiks sai Pariisi keskel asuv Saint-Martin'i tänav. Kitsastele tänavatele ehitati barrikaadid, ent 6. juuni hommikul olid ülestõusnud täielikult ümber piiratud. Mäss suruti maha.

Konflikti käigus hukkus ligi 800 inimest. Kuna kuningas Louis-Philippe oli ülestõusu ajal aktiivselt tegutsenud ning julgelt tänavatel oma toetajate hulgas liikunud, tõstis ta intsidendi mõjul oma prestiiži. Mitmed ülestõusu juhtivad tegelased said karistada ning valitsus kujutas juhtunud kui äärmusliku vähemuse mässu.