MINEVIKUHETK | 30. mai: sündis anarhismi isa Mihhail Bakunin

Bakunin kasvas üles Prjamukhinos Tveri kuberangus. Tema suguvõsa pärines vene põlisaadlist, seega sai mees noorena hea hariduse. Talle pakkus erilist huvi Johann Gottlieb Fichte filosoofia. Sealt edasi liikus ta Hegeli õpetuste juurde. Pärast sõjakooli ning 1835. aastani ohvitserina teenimist läks Bakunin Moskvasse, kus tutvus kirjanike Stankevitši ja Belinskiga. 1840. suundus Bakunin Saksamaale, kus õppis veidi aega Berliini ülikoolis. Paar aastat hiljem kohtus mees Pariisis ka Karl Marxiga, kelle ideedele ta tulevikus kriitiliselt vastu seisis.

1848. aastal võttis Mihhail Bakunin osa panslaavi kongressist Prahas. Kongressi eesmärgiks oli kõikide slaavlaste ühendamine, ent see lõppes ülestõusuga, mille üheks juhiks oligi Bakunin. Aasta hiljem tegutses Bakunin juba Dresdenis, kus sattus revolutsionääride etteotsa ning nende loodud valitsuse liikmeks. Selle eest karistas Saksimaa ja Austria kohus meest algselt surmanuhtlusega, ent see muudeti ümber eluaegseks vanglakaristuseks. 1851. aastal anti revolutsionäär üle Vene võimudele ning kuus aastat hiljem saadeti ta kodumaa vanglatrellide tagant Siberisse. Vanglast ei suutnud teda vabastada ka mõjuvõimsad sugulased.

1860. aastal põgenes Bakunin Siberist. Ta suundus Londonisse, kus ta alustas taas revolutsiooniliste plaanide organiseerimisega. Kui Poola jaanuariülestõusu katse läbi kukkus, läks mees Itaaliasse, kuhu jäi 1867. aastani. Seal loobus sihikindel ateist Bakunin slaavlaste ühendamise plaanist ning oma teistest endistest teooriatest. Ta rajas hoopis aluse oma kuulsale õpetusele anarhiast. 1864. aastal jõudis Bakunin liituda ka Esimese Internatsionaaliga, ent lahkhelide tõttu Marxiga visati mees sealt 1872. aastal välja.

Sotsialistlike vaadetega Bakunin kirjutas tähtsamad teosed aastatel 1871-1874. Nendeks olid „Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon“ ning „Riiklus ja anarhia“. Bakunini teooria juhtiv idee oli proletariaadi diktatuuri ning riikluse kõikide vormide eitamine. Ta pidas oluliseks üksikisiku vabadust. Lõpuaastatel tõmbus mees avalikust elust tagasi. Ta suri 1876. aastal Bernis.