Teise maailmasõja lõppedes jagati Saksamaa võitjariikide USA, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel neljaks okupatsioonitsooniks. Nii ka Berliin, mis asus Nõukogude Liidu sektoris. 20. juunil lääneliitlastele kuuluvates sektorites läbi viidud rahareform tekitas Nõukogude juhtkonnas pahameelt, sest NSV Liit ei saanud nüüd Saksamaa pealinna lääneosa majanduslikult oma okupatsioonitsooniga siduda. NSVL nõudis nüüd ka ise, et kasutusele võetaks neile sobiv valuuta, kuid lääneliitlased seda muidugi ei aktsepteerinud.
Lääneriikidele vastukäiguks blokeeris Nõukogude Liit maismaa- ja raudteeühenduse Lääne-Berliini. See pidi tekitama olukorra, kus vaid Nõukogude Liit saab terve linna oma majanduslikku sõltuvusse. Blokaad polnud siiski täielik – ainsa võimalusena sai Berliini lääneosa välismaailmaga kontakteeruda õhusilla kaudu. Lääneliitlaste lennukitega toodi linna kütust ning toiduaineid.
Nõukogude Liit lõpetas blokaadi 12. mail 1949. See polnud toonud loodetud tulemusi, eriti tänu õhusillale. 324 päeva kestnud Berliini blokaad põhjustas olukorra, kus Saksamaa 1949. aastal lõhenes. Läänealadel kuulutati 23. mail välja Saksamaa Liitvabariik ning idas 7. oktoobril Saksa Demokraatlik Vabariik.
Külma sõja esimene suurem konflikt oligi 1948. aasta Berliini blokaad. USA ja Nõukogude Liit esindasid kahte täiesti erinevat maailmavaadet. Vastandusid Lääne demokraatia ja kommunistlik totalitarism. Järgnes pikaajaline vastasseis, mil mõlemad pooled üritasid tugevdada oma positsioone nii Aafrikas, Aasias kui ka Euroopas.
Kommentaarid