Mälestusmärk, mis tähistab 1945. aasta mais Demminis hukkunute massihauda.Foto: Wikimedia Commons
Maailm
1. mai 2020, 07:15

MINEVIKUHETK | 1. mai: Punaarmee julmus põhjustas Demmini linnas massisuitsiidi (4)

1. mail 1945. aastal tegid Punaarmee kartuses enesetapu ligi tuhat Demmini linna elanikku. See on tänase päevani kõige rohkearvulisem massienesetapp Saksamaa ajaloos.

1945. aasta kevadel taipasid sakslased, et II maailmasõda on kaotatud. Lääne-Pommeri regioonis asuvas 16 000 elanikuga Demmini linnas võeti tõsiasi vastu äärmiselt traagiliselt. Linnas oli välja kujunenud tugev natsistlik ning antisemitistlik meelsus. Juba aastaid tagasi olid sakslased sealt juudid välja ajanud. 1945. aasta aprilli lõpus mõisteti, et Nõukogude Liidu Punaarmee jõuab peagi linna. See tekitas Demmini elanikes kirjeldamatut hirmu ning lootusetust. Teati, et Stalini armee on nüüd, kui sõja võit on sama hästi kui kindlustatud, valmis vägivaldselt eelnevate lahingute ning kannatuste eest kätte maksma.

Punaarmee jõudis 30. aprillil Demminisse. Natside ohvitserid ja Wehrmacht olid eelnevalt lahkunud, purustades linna ümbritsevate jõgede sillad, et takistada Punaarmee edasiliikumist. See kustutas ka linnarahva lootuse põgenemisest. Juhtuski see, mida saksa linnaelanikud kartsid. Mõned fanaatikud koos Hitlerjugendi noortega avaldasid küll tähtsusetut vastupanu ning tapsid mõned venelased, kuid Punaarmee tungis Demminisse. Väed rüüstasid ja põletasid linna, vägistasid naisi ning hukkasid mehi. Paljud vene sõdurid uskusid, et süütut sakslast pole olemas.

Paljud Demmini inimesed ei suutnud enam edasi elada. 1. mail leidis aset sadu enesetappe. Inimesed kasutasid selleks kõike, mis kätte juhtus. Poodi end üles, uputati ennast ja lapsi, lõigati veene läbi, lasti end maha ning võeti mürki.  Juhtunu oli kohutav. Vanaisad poosid lapselapsi ning emad uputasid tütreid. Vägistatud naised ning lähedasi kaotanud pered ei leidnud põhjust kannatamiseks ning lõpetasid enda ja lähedaste elu. Enamik surnukehadest maeti massihauda. Punaväe rüüstamine kestis kolm päeva.

Sõjajärgsel ajal muutus massienesetapp kommunistlikus Ida-Saksamaal tabuteemaks. Sellest ei räägitud, hauad unustati ning vaid vähesed Ida-Saksa dokumendid kajastasid juhtunut. Pärast Ida-Saksamaa valitsuse lagunemist julgesid mõned Demmini tragöödia pealtnägijad suu avada ning juhtunu avalikkuse ette tuua.