Purustatud Saksa vägi peatas marssal Žukovi Punaarmee (7)

Martin Kleint tõmbas sigaretist kõva mahvi. Kell lähenes kolmele varahommikul, kuid 18aastane sõdur polnud silma kinni saanud. Sakslaste Panzer Division Kurmarki sõdurina paiknes ta koos võitluskaaslastega kaitsekraavis Seelow’ kõrgendikul, mis asub umbes 60 kilomeetrit Berliinist ida pool.

Kogu öö olid mehed kuulnud Puna­armee idapositsioonidelt kostvat suurtükimürinat. Öised rünnakud polnud midagi uut. Sõdurid olid harjunud kuulama venelaste „hommikukontserti“, nagu nad nimetasid korduvaid rünnakuid, mille eesmärk oli sõdurite und häirida.

Kärgatused lähenesid ja nende vaheajad muutusid lühemaks. Kleintil tõmbus seest õõnsaks. Nüüd oli selge, et see juhtub. Vaevu oli ta jõudnud mõtte lõpuni mõelda, kui vali mürin pani maapinna värisema. Liiv ja kruusakivid varisesid kaitsekraavi külgedelt alla, kui venelaste katjuuša reaktiivmürsud lakkamatu ulgumise saatel sihtmärke tabasid. Taevast valgustas valgustusrakettide ja fosfori sära, mida Nõukogude lennuk lasi Saksa positsioonidele kaela sadada. Vahepeal libisesid otsivalt üle positsiooni vaenlase helgiheitjate valguskoonused. Pimestav valgus tabas valgeid fosforipulbri pilvi, mis kummituslikult õhus tantsisklesid. Kleint kustutas sigareti ja haaras oma teraskiivri.

„Nüüd läheb lahti,“ ütles sõdur tema kõrval kähedal häälel. Järgmisel hetkel langes üks mürsk üsna lähedale ning pinnasepilv langes alla kraavi.

Oli 1945. aasta 16. aprilli hommik, kell oli kolm. Nõukogude marssal Georgi Žukov ja tema 1. Valgevene rinne olid just alustanud otsustavaid rünnakuid sakslaste positsioonidele Seelow’ kõrgendikul Poola-Saksamaa piirist läänes. Sakslased olid taganemas ja liitlased olid sõja peaaegu võitnud. Seelow’ linna juures asuv kõrgustik oli viimane takistus Nõukogude armee teel. Kõrgustiku taga algas Reichstrasse 1, mis viis otse Berliini ja ühtlasi lõpliku võiduni Kolmanda Riigi üle.

Loe lahingust lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost!