Naistejõuk rüüstas 20. sajandi alguses Londoni luksuspoode

See oli midagi veidrat, mis toimus Londoni südames asuval peenel kaubatänaval Oxford Streetil. Aeg-ajalt astusid mõne šiki äri pöörduksest sisse hästi rõivastatud noored naised. Järgmisel momendil olid nad siuhti kadunud. Endast jätsid nad maha tühjad poeletid.

Ühel 1915. aasta sügispäeval esitati ühes Oxford Streeti peenemas poes taas niisugust etendust. Kui see lõppes, põrnitsesid äriteenijad üksteisele otsa, püüdes mõista, mis oli juhtunud. Miks saabus korraga nii palju noori kauneid kliente? Ja miks on pood äkki lage?

Murelikult lasid töötajad silmadel libiseda üle tühjade riiulite ja rõivapuude. Kallid karusnahksed kasukad ja peorõivad olid riidepuudelt kadunud, siidsukkade kuhjad sahtlitest läinud ning seal, kus olid vitriinides alles äsja sädelenud kuldkäevõrud ja -kaelakeed, haigutas tühjus. Politseinikud tulid kiiresti kohale ja nad said kohe aru, mis oli juhtunud – Forty Elephants, Londoni kardetuim naistejõuk, oli taas rünnanud.

Selle liikmed olid karastunud naispätid, kes olid kurikuulsad selle poolest, et ilmusid poodi kui filmitähed ja vehkisid häbematult sisse kõik rõivad ja ehted, mille hiljem edasi müüsid. Selle elegantselt rõivastatud bande eesotsas seisis Alice Diamond, keda politsei kutsus „kõigist varastest kõige nutikamaks “. Oma kõva rusika ja hea organisaatoritalendiga suutis ta ennast kehtestada kuritegelikus maailmas, kus tavaliselt valitsesid mehed.

Alice Diamond tuli 1896. aasta 22. juunil ilmale vaestemaja Lambeth Workhouse laatsaretis Lõuna-Londonis. Sellises asutuses sündimine määras inimese elukohaks slummi, isegi kui ta kandis teemandina sädelevat perekonnanime. Tüdruku ema Mary Ann Alice Blake ja isa Thomas Diamond olid abiellunud mõni kuu varem ja elasid ühe lagunenud maja kambris Thamesi lõunakaldal.

Naabruskond kihas vaestest inimestest, prostituutidest ja joodikutest, kes vaarusid ühest kõrtsist teise, jalge ümber sibamas paljasjalgsed, räpastes räbalates lapsed. Nagu paljud teised, elas ka Diamondide perekond toimetuleku piiril ja nälg oli nende kodus sage külaline. Enamik naabreid olid päevatöölised, kuid suur osa neist sai oma tegeliku sissetuleku kuritegevusest.

Alice’i isa Thomas polnud erand. Päeval püüdis ta raha kokku kraapida, vedades käruga köögivilju turule, kuid üür oli 8 šillingit nädalas (tänapäeva vääringus umbes 173 eurot) ning sellele kulus sageli kogu teenistus. Asja ei parandanud seegi, et tema ja Mary perre sündis üha uusi lapsi. Juba aasta ja kolm kuud pärast Alice’i ilmaletulekut sündis väike õde Margaret Elizabeth ning talle järgnes veel kuus venda-õde.

Ikka ja jälle aeti perekond tänavale, sest üür oli maksmata. Oma lühikese lapsepõlve jooksul jõudsid Alice ja tema õed-vennad elada vähemalt kümnes kohas. Peaaegu sama tihti istus nende isa trellide taga, kuna oli sattunud kaklustesse või jäänud vahele teiste inimeste raha vargusega.

Seekord laskis politsei tüdrukutel minna üksnes hoiatusega, aga kui Alice püüdis järgmisel aastal kaubamajast paari pluusi varastada, langes kohtuniku haamer. Alice istus kuus nädalat trellide taga.

Kui võimud lootsid, et vanglas viibimisel on teismelisele tüdrukule hirmutav mõju, siis pidid nad tõsiselt pettuma. Võib-olla see hoopis tõukas teda tagant. 1914. aasta detsembris jalutas Alice koos kolme teise noore naisega Oxfordi tänava kübarapoodi Maud’s Hat Shop.

Naisvaraste pöörasest tegevusest loe lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost!