KAPO AASTARAAMAT | NSV Liidu riikliku julgeoleku ministri 1950. aastate käskkirjad suunasid rünnakut metsavendade vastu (19)

Aastaraamatu vahel on avaldatud dokumendid, mis käsitlevad metsavendade võitlust Baltikumis Nõukogude Liidu vastu. Varem pole need andmed päevavalgust näinud. „Kui meil on räägitud, et oli hääletu alistumine, siis neist on näha, kui suur probleem olid metsavennad Nõukogude Liidule,” ütles kapo peadirektor Arnold Sinisalu reedel toimunud aastaraamatu esitlusel, mida vahendas ERR.

9. mai 1945 ei tähendanud NSV Liidu jaoks rahuaja saabumist. 1939.-1940. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti alusel okupeeritud Lääne-Ukrainas, Lääne Valgevenes ja Balti riikides jätkus võitlus ulatusliku relvastatud vastupanuliikumisega ehk metsavendlusega. Paljude aktiivsete võitlejate kõrval varjusid metsadesse ka tuhanded repressioonihirmus inimesed, kelle sooviks oli ellu jääda ja Siberist pääseda.

Nõukogude võimu jaoks kujunes metsavendlus järgnevatel aastatel suurimaks nii sise- kui ka välispoliitiliseks probleemiks, mille kiire ja lõplik lahendamine korduvalt ebaõnnestus. Maailma avalikkuse silmis lõhkus vastupanu jätkumine NSV Liidu „vennaliku rahvaste pere“ kuvandit ning riigisiseselt takistas Nõukogude okupatsioonivõimu kinnistamist. Stalini korralduste täitmiseks ja vastupanu lõplikuks murdmiseks võttis Kreml kasutusele varem korduvalt järeleproovitud meetodid – vägivalla ja massirepressioonid.

Nõukogude võimule oli kasulik eksponeerida igasugust vastupanu ja allumatust okupatsioonile banditismina ehk labase kriminaalkuriteona. Salajases ametkondlikus asjaajamises tehti aga rangelt vahet kriminaalsel ja poliitilisel banditismil, millest viimast käsitleti nõukogudevastase elemendi ühe tegevusvormina. 

Avalikustatud dokumendid

Kõnealuste Ignatjevi käskkirjade ajal oli Eesti NSV riikliku julgeoleku minister Valentin Moskalenko (1908–1984), kes korduvalt isiklikult osales arreteeritute piinamises ja peksmises. Kapo sõnul ei suutnud Nõukogude tšekistid midagi kardinaalselt uut tol korralgi välja mõelda: nii nagu varasematelgi aastatel pandi põhirõhk sõjalistele operatsioonidele, piinamistele ja vägivallale. 1953. a alanud operatsioonide üheks tulemuseks oli vendade Richard ja Rafael Vähi metsavennasalkade hävitamine ning liikmete mõrvamine Võrumaal.

Dokumentidest parema arusaamise huvides jagab kapo mõningat selgitust NSV Liidu julgeolekuorganite ettekujutusest Eesti vastupanuliikumise olemusest ja struktuurist. Aastaraamatust selgub, et nüüdseks on hästi teada, et enamasti tegutsesid Eesti metsavennad väikeste eraldiseisvate salkadena, kontaktid välisriikidega olid olude sunnil harvad või sootuks puudusid. Peamiselt tegeleti enese varjamisega, kuid avastamise korral oldi valmis oma elu relvaga kaitsma. Isoleeritus välismaailmast ja -sidemetest tekitas sageli lootusetuse tunde, kuid teisalt aitas säilitada konspiratsiooni ja vältida sissekukkumisi.

Nõukogude julgeolekuorganite jaoks, kes tegelesid ühteaegu nii luure kui ka vastuluurega, moodustasid metsavennasalgad nõukogudevastase elemendi kõige madalama osa. Teooria kohaselt juhtis Eestis salkade moodustamist ja tegevust nõukogudevastased põrandaalused organisatsioonid, kuhu kuulusid vaenulikult meelestatud haritlased, endised sõjaväelased, poliitikud jt. Nende jälitamine oli peamiselt RJM-i 5. osakonna ülesanne. Juhtiva põrandaaluse kohta usuti, et selle liikmed saavad omakorda suuniseid sõja eel ja ajal lääneriikidesse põgenenud rahvuskaaslastelt ehk Eesti emigratsioonilt, mille agentuurne töötlemine oli suuresti RJM-i 1. osakonna kompetentsis.

Kaua kestnud vastupanus NSV Liidu okupatsioonivõimule süüdistati lääneriikide propagandat ja vaenlase agentuurkombinatsioone. Kapo kirjeldatud ideoloogiliselt laetud ahel ilmneb selgesti siin avaldatud NSV Liidu RJM-i käskkirjadest ning sellest lähtuvad ka dokumentides esiletoodud puudused ja nõuded töö parandamiseks. Paljud metsavennad tabati tõepoolest agentuurtöö abil, kuid enamasti pärinesid koostööle hirmutatud inimesed nende endi lähemast tutvus- või sugulusringist.

Kapo sõnul väärib tähelepanu nõue käivitada operatiivtöö iga end varjava inimese vastu eraldi ja kinnistada igaühele nimeline vastutav operatiivtöötaja. Peale julgeolekuorganite operatiivtöötajate kaasati inimjahti hävituspataljonid, miilits, siseväed, raudtee- ja piirivalveüksused. Ainsaks motivatsiooniks tabada inimene elusana oli võimalus kasutada teda kaaslaste löögi alla meelitamiseks. 1953. aastal Moskvast koordineeritud rünnak kujunes tõeliselt ohvriterohkeks: Eestis tapeti tšekistide poolt ainuüksi veebruaris-märtsis 43 ja vangistati 165 inimest.

Järgnevalt vastavaldatud dokumendid eestikeelses tõlkes.