Läbi eri ajastute on üks inimeste lemmikehteid olnud sõlg, mille välimus ja ornament on ajas muutunud. Kui tänapäeval on sõlgedel pigem esteetiline funktsioon, siis varem oli nende roll eelkõige praktiline: nööpide asendajatena kinnitasid sõled pluuse, üleriideid või rätikuid. Seda näitavad ka matused, kust sõlgesid leitakse enamasti luustike pea, rinna või puusa juurest. Ehkki sõlg oli rõivastuselement, pandi loomulikult rõhku ka selle väljanägemisele.
Kõige enam on muinasaja lõpul levinud fassetitud otsanuppudega sõled, mille kaar on kaunistatud hundihammasornamendiga ehk kolmnurgakujuliste templijäljendite reaga. Kas sellisel kaunistamisviisil oli sügavam mõte või oli dekoori valmistamine lihtsalt käepärane?
Rahva seas on kolmnurk tuntud viljakuse, kasvu ning tule, edukuse ja jõukuse märgina. Tihtipeale on taoliste sõlgede kannad kaunistatud kuuseoksamotiiviga, mida võib tegelikult tõlgendada ka viljapeadena. Kuna peamine elatusala oli toona põlluharimine, mis olenes väga palju ilmastikutingimustest, siis on ornamendi seotus viljakusega üsnagi tõenäoline.
Loe Tallinnast leitud ehetest lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost!
Kommentaarid (0)