Autode lapsepõlve iseloomustas täielik anarhia (1)

Pilkane pimedus oli 1899. aasta 13. septembril New Yorgile langenud, kui üks Manhattani kolisev tramm peatus Central Park Westi ja 74th Streeti nurgal. Henry Hale Bliss, kes elas peatusest kõigest mõne majaploki kaugusel, astus ettevaatlikult rööbassõiduki kõrgetest astmetest alla tänavakividele. 68aastane kinnisvaramaakler oli viibinud Harlemis koos oma kaaslase miss Leega, kes samuti pidi selles peatuses maha tulema. Bliss pöördus galantselt näoga trammi poole, et miss Leele abikäsi ulatada. Selsamal hetkel sööstis üks firma Automobile No 43 takso trammi lähedalt mööda, paiskas Blissi maha ning seejärel sõitis tagumiste ratastega temast üle.

Kui taksojuht Arthur Smith oma auto pidama sai, tormas tema arstist reisija purustatud kolba ja rinnaga Blissi juurde. Haiglasse sõidu ajal oli Bliss veel elus, kuid tohtrid ei saanud siiski enam midagi teha, sest mehe vigastused olid niivõrd ulatuslikud.

„Väidetavasti oli üks veoauto tee parema poole blokeerinud, mistõttu Smith oli sunnitud takso trammi lähedalt mööda juhtima,“ kirjutati peagi pärast seda ajalehes The New York Times.

Newyorklased olid kohutavast õnnetusest rabatud, kuid see ei tulnud neile üllatusena. Varem või hiljem pidi vältimatult juhtuma, et üks neist moodsatest autodest, mis riigi teedel ringi tuiskasid, inimelu nõuab. Henry Blissist sai esimene USA autoliikluse surmaohver, kuid kaugeltki mitte viimane.

Ei seadusandlus, liiklussüsteemid ega rahvas polnud valmis mootorsõidukite arvu plahvatuslikuks kasvuks 20. sajandi esimestel kümnenditel. Ameerika Ühendriikides iseloomustas autode lapsepõlve seetõttu täielik anarhia.

Loe autoliikluse algaegadest lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost!