Kes on sõjakad hungveipingid, kellega Helmed võrdlesid kliimastreikijaid (16)
1966. aastal käivitati Hiina kommunistliku liidri Mao Zedongi poolt kultuurirevolutsioon, mille eesmärk oli puhastada Hiina kodanlikest mõjudest. Kultuurirevolutsioonile oli eelnenud radikaalne nn suure hüppe periood, mis viis ilusa alguse ja majandusliku edu järel näljahäda ja ligikaudu 43 miljoni inimese surmani.
„Isa on kallis ja ema on kallis, aga esimees Mao on kõige kallim!“
Kultuurirevolutsiooni käigus värvati Hiina kommunistliku partei poolt noorukeid hungveipingideks ehk punavalvuriteks. Nende eesmärk oli aidata Mao Zedongil võidelda mitterevolutsionääride ja igandite vastu. Et revolutsioonivaimu üleval hoida, utsitati neid võimuorganitele üles andma oma õpetajaid, tuttavaid ja sugulasi, kui need ei ilmutanud sobivat meelsust.
Noored punavalvurid otsisid läbi inimeste kodusid, ning häbistasid ja peksid neid, kes nende arvates esimees Mao režiimi ja uuendusi ei pooldanud. Hungveipingid, kes kandsid sarnaselt Hiina sõduritele tihti rohelisi jakke ja ühel käel punast paela, hakkasid peagi pidama end revolutsioonilisteks mässulisteks, kes peavad hävitama kõike, mis on seotud Hiina vana kultuuriga.
Hungveipingide – kellele oli tehtud kommunistliku partei poolt korralik ajupesu – eesmärk oli rünnata nelja igandit: vanu kombeid, ideid, tavasid ja kultuuri. Lauldes tänavatel propagandistlikke laule, hävitasid nad palju Hiina kultuurilist pärandit – rüüstati templeid, hävitati raamatuid ning kisti maha monumente. Kõik, mis eelnes Mao kommunistlikule režiimile, tuli puruks peksta või põletada.
Vaid hungveipingide tegevuse ja tagakiusamise tõttu hukkus Hiinas erinevatel andmetel sadu tuhandeid kuni miljoneid inimesi – täpse arvu suhtes pole eksperdid üksmeelele jõudnud. 1967. aastal kukutati nii linnades kui ka maapiirkondades teisitimõtlejatest võimukandjaid. Punavalvurite üksused hakkasid peagi võimu pärast võitlema ka üksteisega. Hungveipingide süvenev killustatus ja nende häiriv tegevus linnades sundis valitsust 1967.–1968. aastatel neid urbaniseerunud piirkondadest eemale peletama. Et liikumisele piir panna, oli vaja ka sõjaväe sekkumist. See andis hungveipingidele tegevusele lõpliku hoobi.
Kokku võis noorte punavalvurite arv tipphetkel ulatuda 11 miljonini. 1966. aasta Mao hiiglaslike demonstratsioonide käigus rändas kogu Hiinast Pekingisse mitu miljonit hungveipingi, et anda oma panus kommunistlikusse propagandasse.
Väikesed punased raamatud
Hungveipingid olid varustatud „Esimees Mao tsitaatide“ ehk „Väikese punase raamatuga“. Formaadilt olid Mao isikukultust tugevdavad raamatud pisikesed, et neid oleks hea kaasas kanda. Samuti torkas silma raamatukaante erkpunane värvitoon. „Väikesest punasest raamatust“ loeti Mao Zedongi tsitaate justkui palveid kirikuraamatust ning sellele tuginedes sooritati kaaskodanike vastu hirmutegusid.
„Esimees Mao tsitaatide“ tiraaž pole kuigi täpselt fikseeritud, kuid see oli hiiglaslik – erinevate allikate väitel ulatus see ühest miljardist kuue ja poole miljardini. Raamatuke oli kultuurirevolutsiooni ajal igale Hiina kodanikule ka kohustuslik.
Kokku sisaldas „Väike punane raamat“ 427 Mao tsitaati, mis olid jagatud 33 peatükki. Tema mõtteterade temaatika ulatus poliitilistelt ja kommunistlikelt teemadelt ka noorsoo ja naisteni.
1976. aasta 9. septembril suri Hiina rahva „Suur Juht“ Mao Zedong ning sellega sai lõpu ka tema käivitatud kultuurirevolutsioon.
Kommentaarid