ARVUSTUS | Kodumaine arvutimäng „Shortest Trip to Earth“ nõuab roppu moodi kannatust

Aga mitte nendest mängudest ei taha ma täna rääkida. Oh ei, käesoleva artikli fookus langeb hoopiski hiljuti Steami Early Access (veel arendusjärgus olevatele teostele mõeldud sektsioon) keskkonda Eestimaa poegade poolt kokku pandud kosmoseseiklus „Shortest Trip to Earth“.

„Shortest Trip“ annab mängijale esmapilgul üpriski lihtsakoelise ülesande - hallata oma kosmoselaeva, uudistada erinevaid tähesüsteeme ning lõpuks jõuda meie armsale koduplaneedile. Tegelikkuses on töö kordades raskem, kuna mängija peab galaktikaid avastades silma peal pidama erinevatel materjalidel (toit, kütus, jms), seejärel olema valmis ootamatuteks lahinguteks ning tagatipuks planeetidele maandudes tegema ka valikuid, mis võivad (kuid ei pruugi) mõjutada seda, kui mitu meeskonnaliiget reisilt turvaliselt naaseb.

Kannatlikkus on seega omadus, mis tuleb mängijale kindlasti kasuks, kuna kogu teos on üles ehitatud mikromajandamisele. Ideetasandil on tegemist igati kobeda mänguga ja kuigi taoline ülesehitus (erinevate numbrite jälgimine ja muu taoline) ei pruugi kõigile meele järgi olla, peaks kõnealune teos oma publiku ilma suurema vaevata üles leidma. Isegi mina, kes ma taolistest teostest reeglina suure kaarega mööda kõnnin, leidsin end selle pakutavasse sisusse uppumas.

Kindlasti aitasid mind mängu küljes hoida need vaiksemad hetked, mil sain nautida planeetide külastamist (eirates samal ajal korralikku rööprähklemist nõudvaid kosmoselahinguid), kuna tihtilugu kaasnesid tolle tegevusega maitseks lisatud narratiivijupid. Kirjutamise poolest saab mängu kiita, infokillukesed olid humoorikad ning huvitavad. Samuti on tähelepanu pööratud mängija enda kosmoselaeva koduks pidavatele tegelastele, kellele on omistatud pisike taustalugu ja isegi tunded ülejäänud tiimiliikmete vastu.

Lahingud vaenlastega pole niivõrd lihtsad, kui suurte taevakehade külastamine info ja/või materjalide kogumise eesmärgil. Mõnikord võib vastamisi sattuda lausa mitme erineva tähekuunariga, mis omakorda tähendab veelgi konkreetsemat vajadust keskenduda, et vastaste laevale pihta saada. Halvimal juhul peab mängija tema aluse pardale ronivate nolkidega tegelema.

Surm on kohati kerge tulema ning kuna tegemist on roguelike žanri esindajaga, tähendab see vaid üht – koos kirstunaelaga saabub ka kohustus arenguredelilt maha ronida ning kogu seiklust uuesti otsast alustada. Mingisuguseid vahesalvestusi siin ei eksisteeri. Õnneks aitab selle vastu protseduuriliselt genereeritud galaktika, mis garanteerib selle, et iga mängukord on unikaalne.

Mängu üheks suurimaks miinuseks võib lugeda tähelepanu vajavate mõõdikute ja numbrite rohkust. Lisaks on vajalik info kohati liiga tilluke, mistõttu on seda raske jälgida. Ah et palju ma vahepeal kütust olen raisanud? Oota, lase ma kissitan silmi, surun nina vastu ekraani ja… ee, 100/250, vist?

Olgem ausad – teose minimalistlik, kohati lausa kole (olgugi, et ilu on vaataja silmades) visuaalne külg ei aita eelnevale kaasa. Paljud elemendid näevad välja algelised ning vägisi jääb mulje, et arendusaastate jooksul on kõvasti rohkem rõhku pandud mängitavusele ja sellega seonduvatele elementidele, kui graafikalise külje edasisele arendamisele. Ideaalses maailmas jalutasid need kaks aspekti muidugi käsikäes, siin on aga igale pikslile rasvase markeriga piirjooned juurde joonistatud ja see jääb silma riivama.

Jääb üle vaid loota, et Early Accessi jooksul tuunitakse kogu kogemust veel kordades paremaks, mitte ei jääda vaid pisiparandustega tegelema. „Shortest Trip to Earth“ on ääretult suure potentsiaaliga, mida pole veel sajaprotsendiliselt ära kasutatud.

Teose saab endale soetada Steami keskkonnast.