Kes me, eestlased, oleme ja kust me pärineme?

Geneetilises vallas lõppesid suuremad muutused rauaajal, mil siia saabus ränne Uuralite kandist, tuues kaasa ka Siberi mõjutusi. Koostöös keeleteadlastega võib püstitada hüpoteesi, et just need tulijad olid läänemeresoome-sarnaste keelte kõnelejad. Sellest peale on meie geneetilises pärandis juba vähem muutusi, neid ei lisandunud eriti ka keskajal ning suure kultuurimuutuse kaasa toonud ristiusustajate saabumise ajal. Arheogeneetik, Tartu ülikooli genoomika instituudi asedirektor, Eesti biokeskuse juht doktor Kristiina Tambets võtab kokku veel avaldamata uurimuse eestlaste etnogeneesist, eelkõige pronksi- ja rauaajal.

Doktor Kristiina Tambets, kuidas uuritakse inimpopulatsiooni vanemat ajalugu?

Siin on vaja mitme teadusharu koostööd, kuna kusagil elanud inimesed ei ole ainult bioloogiline nähtus, vaid neil on alati olemas kultuur ja keel. Samas, arheoloogilised leiud ise ei anna ju alati andmeid selle kohta, millised inimesed neid leide valmistasid või mis keelt nad kõnelesid. Siis üritataksegi kolme suure teadusvaldkonna – geneetika, arheoloogia ja keeleteaduse koostöös vastuseid saada.

Tänapäeval, viimase kümne aasta jooksul on plahvatuslikult õitsele puhkenud see osa geneetikast, nimelt arheogeneetika, mis uurib ammu elanud inimeste säilmeid, ammu elanud inimeste geneetilist materjali.

Milline on uurimise olukord Eestis?

Meil on tehtud aastakümneid tööd Eesti biokeskuses, oleme uurinud kaasaegseid inimpopulatsioone nii Euroopas kui ka märksa laiemalt, et heita valgust inimkonna demograafilisele kujunemisloole.

Nüüd on meil Tartu ülikooli genoomika instituudis valminud lisaks labor vana DNA uurimiseks. See on eriline puhasruum, kus saab moodsaid meetodeid kasutades uurida arheoloogilises materjalis, põhiliselt luudes ja hammastes säilinud pärilikkusainet. Meie eraldame materjalist pärilikkusaine või õigemini selle, mis sellest järele jäänud. Sadu ja tuhandeid aastaid vana DNA on tavaliselt lagunenud väikesteks juppideks, millest tuleb siis püüda tervik kokku panna. Sageli räägib vanast materjalist eraldatud DNA siin vanasti elanud inimestest hoopis teistsugust juttu, kui seni on tõeks peetud.

Mida te olete avastanud?

Meie käsutuses olevaid andmeid meie ala inimeste kohta alates jääaja lõppedes tekkinud esimestest asustusjälgedest pole küll väga palju, aga neist andmetest näeme, et siinsetele aladele on toimunud üsna mitu inimeste juurdevoolu, millest enamik on jätnud jälje suuremal või vähemal määral meie, eestlaste geneetilisse materjali.

Meie geeniteadlaste uuritud vanim materjal pärineb ligikaudu 7000 aastat tagasi siinsetel aladel elanud inimestelt. Samas on siinse piirkonna asukatest teised teadlased uurinud ka esimeste meie alade asustusjälgede – Kunda ja Narva kultuuri esindajaid. Kõige esimesed asustusjäljed Eesti alal on seotud Pulli asulaga keskmisest kiviajast ehk mesoliitikumist, need on umbes 11 000 aastat vanad.

Kas need olid siis esimesed eestlased?

Ei, kindlasti ei saa esmaasukaid samastada eestlastega praeguses mõistes, nad olid ühed meie eellastest. Läänemeresoome keeled, mille hulka eesti keel kuulub, polnud selleks ajaks veel välja kujunenud. Rahvus on suuresti kultuuriline ja hulga hilisemat aega puudutav konstruktsioon. Eestlaseks olemise ja rahvusliku identiteedi aluseks on siiski suuresti keel, see, kui inimene ise määratleb ennast eestlasena.

Kui geneetikud asustusajalugu vaatavad, siis nemad uurivad ka väga palju varasemaid sündmusi kui see, mille kohta keeleteadus meile üldse midagi öelda saab.

Kes olid need algasukad?

On teada, et nad olid kütid-korilased, nad tegelesid kalapüügi ja küttimisega. Geneetiliselt moodustasid nad ühise grupi tollal kogu Euroopat asustanud küttide ja korilastega, kes oli suhteliselt ühtne populatsioon. See ulatus Atlandi ookeani äärsest Ibeeriast Baltikumini. Kes nad olid, selle kohta saab teha vaid oletusi, sest nad elasid nii ammu. Nende juured on seal, kus olid esimeste eurooplaste juured. Ka meie aladest veel idapoolsemas Euroopas elasid kütid ja korilased, aga nad erinesid pisut lääne omadest, kelle hulka meie algsed esivanemad kuulusid. Aga muutused olid tulekul.

Millised olid järgmised tulijad?

Kui meie varaseimad, Kunda ja Narva kultuurid olid nn lääneküttide omad, siis järgmine suurem kultuuriline muutus, millest saame Eestis rääkida, oli see, et siia jõudis noorema kiviaja ehk neoliitikumi kammkeraamika kultuur. See oli umbes 6000 aastat tagasi.

Juba ammu enne seda oli Lähis-Idas toimunud suur muutus, nn neoliitiline transitsioon, kui inimesed jäid paiksemaks, hakkasid küttimise ja koriluse asemel järk-järgult põldu harima ja koduloomi pidama ning võtsid kasutusele keraamika. Sellega kaasnevad muutused jõudsid meie maile palju hiljem, esmalt siis vaid keraamika valmistamise oskusena, mida siinsed kütid kasutasid.

Koos kammkeraamika kultuuri tulekuga muutus veidi ka meie geneetiline pärand. Ning kui rääkisime enne lääne- ja idaküttidest, siis meie kammkeraamikud olid juba selgesti idakütid. See on meie kujunemisloos oluline punkt. Põlluharimise alguseni läks siinmail veel hulk aega, enam kui tuhat aastat.

Kuidas siis põlluharimine meie maile jõudis?

Järgmine kultuur, mis siia tuli, tõigi endaga kaasa põlluharimise, mis oli erakordselt järsk muutus ka elustiilis – mindi üle küttimiselt põlluharimisele. Seda kultuuri nimetatakse nöörkeraamika kultuuriks ning see jõudis siia umbes 4800 aastat tagasi. Geneetilistest andmetest on näha, et muutused ei olnud ainult kultuurilised, see tõi kaasa ka täiesti uue grupi inimesi.

See on siis juba teine suurem muutus siinses populatsioonis. Ja kui Kesk-Euroopasse ja Skandinaaviasse oli põllumajandusega seonduv rändelaine tulnud Lähis-Ida varajaste farmerite vahendusel, siis siia, Balti mere idakaldale jõudis uus kultuur veidi teisi rändeteid pidi hiljem, Musta ja Kaspia mere stepialadelt pärinevate inimeste kaudu.

Aga suuri muutusi oli veel?

Tollele nooremale kiviajale järgnesid pronksi- ja rauaaeg. Me näeme siinsetest pronksiaegsetest materjalidest, et tolleaegne DNA sisaldab jälle rohkem küttide ja korilaste komponenti. Küllap tuli neoliitikumijärgselt põhja ja lääne poolt mingeid uusi mõjutusi.

Tundub, et Eesti alal saab elanikkonna järjepidevusest rääkida enam-vähem alates rauaajast, kui oli kohale jõudnud uus rändelaine, seekord Uuralite kandist. Rauaaeg algas Eestis umbes 2500 aasta eest. Selle teooria kasuks räägib muuhulgas ainult isaliini pidi päranduva Y-kromosoomi uurimine. Ilmneb, et enam kui 40 protsendil eesti meestest on see kromosoom Siberi päritolu, samasugune esineb paljudel Euraasia põhjarahvastel, kellest mitmed räägivad meie sugulaskeeli. Siia kõrvale tuleb panna keeleteadlaste teooria, et tollased tulijad tõid siia läänemeresoome tüüpi keeled. Eesti keel on muidugi tunduvalt hilisem nähtus. Sellest ajast võiks rääkida, et elanikkond oli enam-vähem kujunenud selliseks, nagu see on praegu.

Kas keskaeg tõi palju muutusi?

Oleme uurinud ka keskaegsete kalmistute geneetilise materjali põhjal, milline oli meie kultuuri palju mõjutanud ristiusu toojate mõju meie populatsioonile. On huvitav, et nii maarahva kui ka linna lihtrahva geneetiline materjal on ühesugune ja väga sarnane tänapäeva eestlaste omaga. Aga näiteks Tartu toomkirikust leitud nn toonase eliidi geneetiline materjal sarnaneb hoopiski tänapäeva sakslaste omaga. Ja see räägib meile sellest, et koos ristiusustamisega tuli meile uus kultuur, aga geneetilist pärandit see väga palju ei muutnud. Ikka see, mida näeme rauaajast algamas, on väikeste mugandustega jõudnud tänapäeva välja.

Seda, kas eestlased on siin elanud sellest ajast peale, kui jää ära läks, tuleb mõista nii, et meie praegune rahvas on läbilõige kõigist nendest inimestest, kes siin kunagi on elanud. Ei ole nii, et kõik varasemad olijad oleksid lahkunud ja kuskilt mingil kindlal ajahetkel uued tulnud nagu üks mees. Tegu on mosaiigiga – on vanemaid kihte, on hilisemate tulijate kihte.

---------------------------------------------------------------------------------------------------Millest siis koosneb eestlase geenipärand?

Kui üritada rekonstrueerida, kui palju nendest vanematest Eesti alal elanud inimrühmadest siia jälgi on jätnud, siis umbes 25 protsendi jagu on meie geneetilises materjalis nn lääneküttide pärandit. See on muu Euroopa mõistes üsna suur protsent. Pool või isegi rohkem on tulnud meile koos nöörkeraamika kultuuri kandnud stepirahvastega. Osalt hõlmab see ka nn idaküttide jäetud geneetilist jälge. Natuke on ka varajaste põlluharijate mõju, ligikaudu 15 protsenti.

Ning siis rauaaegne, võimalik et läänemeresoome keelte tulekuga seotud sisseränne, mis tõi eestlaste geenitiiki kaheksa protsenti Siberi päritolu mõjutusi. Lätlaste ja leedulastega võrreldes on meil seda natuke rohkem. Saamidel ja soomlastel on aga Siberi mõju suurem kui eestlastel.