Natside suurim lahingulaev kummitab tänaseni Norra rannikut (7)

1939. aastal vette lastud Tirpitz oli üks kahest Bismarcki-klassi lahingulaevast, mille Saksa sõjamerelaevastik vahetult enne Teise maailmasõja algust ehitas. Selle klassi laevad olid loodud heidutamiseks. 251 meetrit pikast, enam kui 2000 mereväelast ja nelja lennukit mahutavast kaheksa hiiglasliku kahuritorniga alusest oli raske mööda vaadata.

Kui Tirpitz 1941. aastal sõjaga liitus, otsustas Reichi sõjamerelaevastiku admiral Erich Raeder, et see tuleb saata aasta varem okupeeritud Norrasse. Laev pidi mõjuma nii võimsana, et mõjutab vaenlasi vaid oma kohaloluga.

Tirpitz pidi takistama liitlaste invasiooni, häirima brittide ja Nõukogude Liidu varustamist ning hoidma liitlaste väed hõivatuna. Aga hiigellaeva peitmine Norra fjordidesse oli võimas väljakutse, seda enam, et Norra vastupanujõud pidevalt selle kohta infot levitasid. Laevameeskond langetas Tirpitzi maskeerimiseks puid ja ühe uuringu kohaselt kasutati kloorsulfoonhapet, et luua laeva peitmiseks kunstlikku udu.

Claudia Hartl Saksamaa Johannes Gutenberi ülikoolist uuris Lääne-Norras Alta lähistel mändide kasvu, kui avastas midagi veidrat: vanematel puudel puudusid aastarõngad. Neid võivad mõjutada tõsisemad külmad või putukad, aga Hartl teadis, et ükski looduslik jõud ei peata puu kasvamist täielikult. Kui teadlane uuris sõjaajaloolisi andmeid, siis leidis ta, et need puud klappisid Tripitzi asukohtadega.

„Arvame, et kunstsuits kahjustas puude okkaid,“ sõnas teadlane BBC-le. „Üks leitud puudest polnud kasvanud üheksa aastat. Hiljem see taastus, aga sel kulus 30 aastat, et jõuda tagasi normaalse kasvamiseni.“

Kulus kolm aastat ja hulk katseid, aga 1944. aastal suutsid briti hävitajad Tallboy maavärinapommidega lõpuks Tirpitzi uputada. Pärast sõda leiti ka selle säilmed ja osa sellest säilinud metallist on tänaseni huviliste ringkondades müügil nugadeks töödelduna.

Aga kuigi Tirpitz on ammu läinud, on keskkonnakahju jäänud. „Minu meelest on väga huvitav, et ühe võitluse tagajärjed on Norra metsades rohkem kui 70 aastat hiljem säilinud,“ märkis teadlane.