Stetsoni ülikooli teadlane Christopher J. Ferguson meenutab Popularmechanicsis ilmunud arvamusloos valentinipäeval Floridas Browardis toimunud koolitulistamist. Kui tulistajaks on noor mees, siis süüdistavad inimesed tema sõnul väga sageli vägivaldseid videomänge ja teisi meediavorme. Florida esinduskoja liige Jared Moskowitz tõmbas päev pärast juhtunut ühendusjoone, öeldes, et püssimees „oli valmistunud õpilasi ära noppima, nagu oleks see videomäng“.
Jaanuaris tappis 15-aastane tulistaja Kentuckys Bentonis kaks õpilast ja vigastas paljusid. Osariigi kuberner kritiseeris popkultuuri ja tõi välja, et surma ei tohiks videomängudes, telesaadetes, filmides, laulusõnades ja mujalgi ülistada.
Christopher J. Ferguson kinnitab aga 15 aastat vägivaldseid arvutimänge uurinuna, et selliste väidete kinnituseks pole tõendeid leitud. Juba 2011. aastal teatas USA ülemkohus, et teadus pole leidnud selgeid seoseid vägivaldsete videomängude ja agressiivse käitumise vahel. Massitulistamisi uurivad kriminoloogid nimetavad sellist seoseloomist müüdiks. 2017. aastal andis Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni meediapsühholoogia- ja tehnoloogiaharu Fergusoni osalusel avalduse, milles soovitati ajakirjanikel ja poliitikakujundajatel mitte siduda omavahel massitulistamisi ja vägivaldset meediat. Põhjus: sellesuunalised tõendid puuduvad.
Aga miks ikkagi väga paljud videomänge vägivalla tekitamises süüdistavad? Fergusoni hinnangul on selleks kaks peamist põhjust.
Mõjutavad ka teised tegurid
Psühholoogiateadlased püüavad end turundada kui rangelt teaduslikku kogukonda. Sageli ei suudeta varasemate uuringute tulemusi taasluua. Täna hindavad psühholoogid oma analüüse ümber erinevaid probleeme arvesse võttes – mitte vaid vägivaldseid videomänge, vaid ka rassismi, võimu jne.
Teine põhjus on videomängude uurimise ajaloos. 2000-ndatel hakkasid mõned teadlased ja huvigrupid ühendama metodoloogiliselt üsna sassis ja sageli vastuoluliste tulemustega uurimusi ning rahvatervise vägivallaprobleemi. Tegu oli omamoodi kajaga varasematele sündmustele: 1950ndatel muretseti koomiksite pärast ning 1980ndatel püüti süüdistada pop- ja rokkmuusikat vägivallas, seksis ning satanismis.
Just varastel nullindatel propageeriti kahtlase väärtusega väiteid vägivaldsete videomängude kohta. Aja jooksul on aga murenenud teadlaste kindlus usus, et vägivaldsed mängud tekitavad agressiooni ja vägivalda.
Kusagil struktuurides on kallutatud jõud?
Ferguson koostas 2015. aastal 101 varasema uuringu põhjal meta-analüüsi ning leidis, et videomängude mõju laste agressiivsusele, tujule, käitumisele ja hinnetele on väike.
Kaks aastat hiljem leidis mees tõendeid teaduasjakirjade kallutatusest. Vastavaid mõjusid leidnud eksperimentaaluuringuid avaldati märksa rohkem kui selliste uuringute tulemusi, kus videomängude mõju ei leitud. Ferguson viitab taas ülemkohtu sätestatule: sisuliselt võimatu on teha vahet, milline meedia on käitumisele mõju avaldanud: kas videomängud või hoopiski näiteks multifilmid ja filmid.
Fergusoni teatel on värskemad uuringud näidanud, et vägivaldsed videomängud hoopiski vähendavad näiteks vägivallakuritegude hulka – põhjuseks tõik, et potentsiaalsed kurjategijad saavad end mängides maandada.
Kommentaarid