Andres Noormets: kuna minu abikaasal on ka teenetemärk, siis hakkame neid kõrvuti hoidma (2)

Noormets mõtiskleb, et esimese hooga ei oska arvatagi, miks ta teenetemärgi sai. „Aga kui hakata mõtlema, siis ehk selle eest, et mõned asjad on viimasel ajal läinud hästi Raadioteatris ja ka päris teatris. Võib-olla ka sellepärast, et sain pool tundi tagasi teada, et mul on perekonnas üks aktiivne tegelane, kes nii väga tahtis, et tema lähedast tunnustataks. Kui uurida, keda ta silmas peab, jääb Noormets sõnaahtraks. „See jäägu saladuseks!“

Noormets kavatseb teenetemärgi mõistagi rinda panna. „Teenetemärk käib ju rinnas, ma vist kusagile mujale seda ei paneks. Ja kui ta rinnas ei ole, siis ta seisab karbis. Kuna minu abikaasal tantsupedagoog Evel on ka teenetemärk, siis eks nad kõrvuti on, ehk teeme neile isegi niisuguse kaheinimesevoodi,“ naljatleb Noormets.

Tänavu sügisel 55aastaseks saav Andres Noormets alustas pärast lavaka XIII lennu lõpetamist (sama lennu lõpetasid ka näiteks Elmo Nüganen, Raivo E. Tamm, Allan Noormets, Hendrik Toompere, Andres Dvinjaninov ja Merle Jääger) teatriteed 1988. aastal Viljandis Ugala teatris. 2005. aastal läks ta tööle Pärnusse Endla teatrisse, 2014. aastal läks ta Vanemuisesse lavastama. Alates 2017. aastast on ta taas Ugala teatris näitleja ja lavastaja. 

Lavastajana mahub tema tööde hulka muu hulgas hulgaliselt klassikat: Shakespeare’i „Othello“, Tšehhovi „Kolm õde“ ja „Kajakas“, Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning „Juudit“, Kitzbergi „Tuulte pöörises“ ja „Kauka jumal“, Oscar Wilde „Dorian Gray portree“. Samuti on ta kätt proovinud kuuldemängudega. Tema „Vaikus ja karjed“ sai Raadioteatri kuuldemänguvõistlusel 2009. aastal esimese auhinna ja üle-euroopalisel festivalil „Prix Europa 2010“ peaauhinna. 2015. aastal sai Andres Noormets aasta lavastaja tiitli ja oli 2010. aastal Endla publikulemmiku auhinna laureaat. Ants Lauteri preemia sai ta aga juba 1995. aastal.

Loomulikult on Andres Noormets olnud ka näitlejana laval. Nimelt tegi ta tegi ühe peaosalisena kaasa Ugala legendaarses etenduses „Armastus kolme apelsini vastu“. Kuid kõige laiemalt teatakse teda siiski teleekraanilt – kardetud advokaadi Ivar Karineemena kultussarjast „Õnne 13“, kus ta mängis aastatel 2005–2012. Tema põhiline vastane oli seal advokaat Georg Sumberg, keda mängib Allan Noormets. Vennad nad siiski pole (Andres on pärit Paidest, Allan Tallinnast), küll aga head sõbrad. Nii head, et see sai oluliseks ka Andres Noormetsa Ugalasse sattumisel. „Kui ma lõpetasin teatrikooli, oli igasuguseid pakkumisi, aga vaatasin rohkem, kellega koos minna. Linn polnud nii oluline. Meil oli Elmo [Nüganeni] ja Allaniga huvi kokku jääda,“ ütles ta selle kohta 2007. aastal ajakirjale Anne ja Stiil. Sama kolmik laulis Ugala aegadel koos ka ansamblis Ennupojad.

Andres Noormets on pannud märgi maha õpetajanagi: ta oli aastatel 1990–2001 Viljandi kultuurikolledži lavakõne ja näitlejameisterlikkuse õppejõud (1994–1999 ka teatrikateedri juhataja ja aastast 1996 dotsent). Samas koolis on ta õpetanud hiljemgi. 2006. aastast on tal tegevusliku improvisatsiooni (Action Theater) õpetaja litsents.

Andres Noormets on avaldanud ka luulet („Siesta oktoobris”, 1992 ja „Kõigel on maailmas kohta”, 2012). Samuti on ta loonud paljudele oma lavastustele ise lava- ja muusikalise kujunduse.

Mitmekülgselt andekas mees tunnistab aga, et pole n-ö klassikaliste meestetöödega sinasõber. „Oskan kodus teha väheseid töid. Mul on tööriistugi väga napilt, nii et teinekord on jama,“ ütles ta ajakirjale Anne ja Stiil. „Kui töömehed tulevad pesumasinat paika panema, siis võtab abikaasa Eve nad vastu ja mina ootan teisel korrusel, ei näita nägugi. Ma ehk tuleksingi toime, aga see tekitab frustratsiooni.“

Andres Noormets  on pärit perest, mida on esmapilgul teatriga üsna raske siduda: tema vanemad olid ökonomistid, siiski – isa ka orkestrijuht ja pillimees. Aastast 1988 on ta abielus endast aasta noorema tantsupedagoogi Eve Noormetsaga, kellega tutvus juba tudengina Tallinnas. Neil on kolm täiskasvanud last – kaks tütart ja poeg.

Ametivend lavalt ja ajakirjanik Jüri Aarma ütles 2015. aastal Maalehes, et Andres Noormets tundub võõrastele kuidagi nohikuna. „Olen hea meelega mitmeti nimetatav ja miks ei võiks üks tahk olla nohiklik, ma pole üldse vastu,“ kommenteeris seda Andres Noormets. „Nohikud on sümpaatsed tegelased, eriti meie staarikultust põdevas teatriruumis. Neil võiks olla õhupuhastaja funktsioon.“