Toomas Jürgenstein | Usulise tähestiku õppimine on oluline (28)

Toomas Jürgenstein, riigikogu liige, pikaaegne religiooniõpetaja: On üsna selge, et tänast maailma ei saa mõista, olemata vähemalt üldisel tasemel kursis maailma religioonidega ning olen minister Mailis Repsile väga tänulik, et ta teema järjekordselt tõstatas. Olen vastavat õppeainet umbes kakskümmend aastat Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetanud ning oma kogemusele tuginedes tooksin selle aine olulisuse rõhutamiseks välja kolm aspekti. 

Kõigepealt on usundiõpetuse tundides õpilastel võimalik omandada usundite kohta teadmisi. Tavaliselt jõuab tundides käsitleda ülevaateid vaid maailma suurematest religioonidest, nende õpetustest, praktikatest ja levikust. Loomulikult ei tohi õpetaja siin detailidega üle pingutada, enamik infot on õpilastest paari-kolme hiirekliki kaugusel. Küll aga on õpetajal oluline roll religioonide õpetuste ideestiku selgitamisel. Maailmas orienteerumiseks on õpilastel vajalik nii-öelda suur pilt – olen sedalaadi teadmisi vahel nimetanud usulise tähestiku õppimiseks.

Teiseks toimub tundides religioossete ja religiooniga seotud probleemide avatud analüüs, mis tekitab eelduse dialoogiliseks mõtlemiseks. Näiteks pole paljud suured religioossed küsimused üheselt lahendatavad, kuid puudutavad inimese sügavamat olemust. Seepärast jäävad need küsimused õpilaste mällu püsima, seonduvad igapäevases elus kogetuga, õpilastel on võimalik sellesse mõtteprotsessi rakendada ka teisi õppeaineid, olgu siis ajalugu, ühiskonnaõpetust, kirjandust, füüsikat, bioloogiat vms. Arutelu usulistel teemadel on sageli omamoodi mõtlemise treening, mis on motivatsiooniks edasisele haridusteele ja loodetavasti ka püüdele teistsuguseid seisukohti mõista.

Kolmandaks on religiooniõpetajad ikka püüdnud korraldada sissevaateid erinevatesse usulistesse kogukondadesse, et õpilased mõistaks, miks nendesse kuuluvad inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad, ja mõtlevad nii, nagu nad mõtlevad. Kooli kutsutakse erinevate religioonide esindajaid, õpilastega saab käia võimalikult paljudes erinevates pühakodades ja pühapaikades, Tallinnas lisaks veel sünagoogis, krišnaiitide templis ja Pirita kloostris.

Kui kõnelda õppeaine kohustuslikkusest, siis loomulikult on see võimalik vaid järk-järgult, esmalt peaks mõtlema selle õppeaine kohustuslikkuse vajalikkusele teatud õppesuundades ja valikainena õpetamise laiendamisele. Kui õpetus on avatud, tasakaalus ning ei eelista ühtegi religiooni, ei näe ma vajadust alternatiivsele õppeainele, ehkki mõistan usundiõpetuse teema tundlikkust ja sellega kaasnevat selgitusvajadust.