Maailm

ARVUSTUS | „Call of Duty: WWII“ toob Teise ilmasõja lahingutesse ka mustanahalised nais-natsid (3)

Level1.ee, 20. november 2017 15:08
Foto: Kuvatõmmis treilerist
Uus aasta, uus „Call of Duty“. Seekord on aga hüljatud raketid ja seinade peal jooksmine ning naastud kahe jalaga maa peale, kuna seekord leiab mäng aset, nagu nimi ütleb, Teise maailmasõja lahinguväljadel.

Tagasitulek juurte juurde on hea ja värske, sest ausalt, kes polnud tulevikust tüdinenud, kui „Infinite Warfare“ välja kuulutati?

Samal teemal

Üksikmängukampaania algab Normandia dessandiga 6. juunil 1944. aastal. Peategelane Ronald „Red“ Daniels on osa salgast, kuhu kuuluvad veel Robert Zussmann, Drew Stiles, Frank Aiello, Joseph Turner ning selle aasta külalis… „staari“… Josh Duhameli tegelane seersant William Pierson. See seltskond USA sõdureid võtab osa suurtest, reaalses elus aset leidnud lahingutest, nagu Bulge lahing või Pariisi vabastamine. Nendest rääkides – nagu ka varasemates „Call of Duty“ teostes, ei kontrolli mängija ka siin ainult üht tegelast, näiteks saab kehastuda ka Ameerika lenduriks, tankikomandöriks või Prantsuse vastupanuliikumise all tegutsevaks naisspiooniks.

Lugu ise on hea. Kuna algselt olid teose mitmikmänguserverid veidi kehvad, otsustasin ma loo esimesena ette võtta ning see on tõsiselt üks parimaid lugusid alates „Modern Warfare 2-st“. Kaaslaste suremine ei tundu kuidagi ülepaisutatud nagu varasemates mängudes ning kordagi ei tundnud ma, et midagi veniks või jääks toppama – kõik oli sujuv ning loogiline. Üksikmängu pikkuseks oli minu jaoks umbes 8 tundi, kuna otsustasin selle läbida kohe alguses kõige raskema raskusastme, Veterani peal. Asja tegi raskeks see, et üle 10 aasta on tagasi toodud elupakid, mis viimati nägid kasutust 2005. aasta „Call of Duty: Big Red One'is“. Õnneks saab neid pakikesi oma tiimikaaslaselt– igal salga liikmel on oma vidin, mida mängija kasutada võib, näiteks on võimalik saada juurde laskemoona, granaate, saada teada, kus asuvad vaenlased, või koguni kutsuda mürske kindlale kohale. Selliste asjade tõttu oli „Call of Duty: WWII“ üksikmäng üks paganama hea osa, mis on lausa kohustuslik mängida läbi kõigil, kes on selle soetanud.

Muudatusi on saanud ka mitmikmäng. Kõige suuremaks neist on tavalise menüü kadumine, kogu tegevus toimub läbi Headquartersi. HQ on sotsiaalne ala, kus saab korraga olla kuni 48 inimest. Seal on ligipääs lasketiirule, lisaülesannetele (näiteks „tapa 35 vaenlast ühes matšis“), leveldamisele ning seal on olemas isegi natsizombide punker. Serveritega oli mul alguses üpriski palju probleeme, pidevalt lükati mind välja või ei leidnud matše kohe üldse. Nüüdseks on aga asjad paranenud ning lausa lust on oma MP-40 relvaga ringi täristada. Mitmikmängus käsitletakse ajalugu pisut kergekäelisemalt kui üksikmängus ning seega võib lahinguväljadel kohata natside ridades ka näiteks mustanahalisi naissõdureid.

Ka klassisüsteem on uuenduskuuri alt läbi käinud ning sellesse on lisatud divisjonid. Kõige lihtsam on neid seletada kui klassidena, millel kõigil on erinevad boonused, mida kõrgem on mängija divisjonilevel. Näiteks minu eelistatud divisjon, „Airborne“, saab SMG-tüüpi relvadele panna külge summuti, joosta kiiremini (ning kauem) ja peale selle veel ületada takistusi kärmemalt. Rakettidest, maas libistamisest ning seintel jooksmisest loobumine pole aga mängu kuidagi aeglustanud, kuna kogu võitlus on ikkagi kiire ning toimub kõikjal. Sellele aitavad kaasa ka väga lahedad kaardid, nagu Gustavi kahur või Ardennes’ mets.

Uueks mängulaadiks on aga War, mis meenutab vägagi palju Operationsit „Battlefield 1-st“. Nimelt seisneb kogu tegevus erinevate tegevuste ümber – ründajad peavad näiteks kaitsma oma tanki, leidma sellele kütust ja muud sarnas, samas kui kaitsjad peavad nende tegevust peatama. „Call of Duty“ kontekstis on antud laad vägagi värske ning teretulnud.

Viimaseks zombid. Elavad surnud on „Call of Duty“ seerias vägagi teretulnud. Arendaja Sledgehammer proovis kätt nendega ka „Advanced Warfare’is“, kus nad… kukkusid läbi. Armetult kohe, sest exoskeletonid ei sobinud kohe üldse mitte kellelegi. See on aga parandatud, sest uus kaart nimega Viimane Reihh on vägagi suur, täis erinevaid saladusi ning esimest korda kogu seeria ajaloos näidatake kasutajatele mängulogis, mida peab „saladuse“ leidmiseks tegema. Tänu sellele saime koos sõpradega kogu selle ülesannete jada juba esimese korraga ära tehtud. Paganama lahe oli, kindlasti veedan enamuse osa oma mänguajast just selles mängulaadis. Tegelasi mängivad sellised tuntud näitlejad nagu David Tennant („Dr. Who“, „Jessica Jones“), Katheryn Vinnick („Viikingid“), Elodie Yung („Marvel’s Daredevil“) ning Udo Kier („Blade“, „Armageddon“).

„Call of Duty: WWII“ sisaldab midagi kõigile, sel on väga hea üksikmängukampaania, põnev mitmikmäng ja hirmus ning pingeline zombide nottimine. Oleks ainult järgmise aasta „Call of Duty“ ka nii hea!