Foto: Kuvatõmmis
Film
14. november 2017, 14:13

ARVUSTUS | Kui sa ikka veel Netflixi eest maksad, vaata „The Babysitter“ ära (2)

Mul pole õrna aimugi kui paljud eestlased peale seda esimest hurraad, kui Netflix kodumaale jõudis, enda tellimused tühistasid, ent vahel tekib sinna ikka päris ägedaid vaadatavaid asju (eelkõige just „Stranger Things “).

See on muidugi hea, sest siis on mul ka hea õigustus Netflix tööle panna ning kinnitada endale, et tegelikult ma ikka meelega maksan iga kuu kõnealuse teenuse kasutamise eest ja mitte seetõttu, et ma olen liiga laisk, et kuskil internetis seda tühistama hakata.

Täpselt nõnda sattusin ma peale ka filmile „The Babysitter“. No tegelikult ma lugesin esmalt selle kohta internetist ning alles siis otsustasin Netflixis endas sorama hakata. Üheks ajendiks oli muidugi ka see, et Eesti kinodes polnud tol hetkel mitte midagi vaadata (sorri, „Svingerid!“). Tegemist oli täiesti mõnusa ajaviitega, mis on paslik just selliseks ühekordseks tarbimiseks.

„The Babysitter“ on õudussugemetega komöödiafilm, mis räägib loo noorest, 12-aastasest poisist Cole’ist, kelle vanemate arust on tal jätkuvalt lapsehoidja järelvalvet vaja. Kuigi tema eakaaslaste arust on tegu äärmiselt veidra nähtusega, Cole’i ennast see ei heiduta, sest lapsehoidja – noor kaunitar Bee – on ühtlasi ka tema parim sõber. Ometigi on Cole uudishimulik ning tahab teada, mida teevad lapsehoidjad peale seda, kui lapsed magama on pandud. Kas tõesti korraldatakse suuri pidusid ning orgiaid? Tuleb välja, et tegelikkus on midagi tunduvalt õõvastavamat.

Filmi režissööriks on McG (tal on tegelikult päris nimi ka olemas, ent too tähtede kombinatsioon on just see, millega mees enda teosed avalikkuse ette on toonud), kelle resümeesse kuuluvad ka korralikud käkerdised, nagu mõlemad „Charlie’s Angels“ filmid ning aastatetagune „Terminator Salvation“, mille huvitavaim moment ei pärinenud mitte filmist endast, vaid hoopis kaadrite tagant, mil Christian Bale ühe võttemeeskonna liikme peale karjus.

Seega on pisut üllataval kombel McG uusim üllitis täiesti adekvaatne ning ma julgeks isegi öelda, et üle keskmise film. Ehk on asi ka selles, et teos ei tundu ennast liialt tõsiselt võtvat ning lugu lapsehoidjate telgitagusest on juba eos piisavalt jabur. Lisaks humoorikale narratiivile hoiab kogu vankrit teel ka mõnus visuaalne stiil, mis osaliselt paari aasta tagusel grindhouse-filmide populaarsuse viimasel laineharjal ratsutab.

Mõnes mõttes sarnaneb „The Babysitter“ kuu aega tagasi kinno jõudnud õudukaga „Palju õnne surmapäevaks“, mis samuti verised situatsioonid päris edukalt huumoriks ümber tõlgendas. Ja noh, lisaks on mõlemas ilusad tüdrukud, palju verd ja tobedaid situatsioone.

„Muhe“ on hea sõna, mida siinkohal kasutada. „Muhe“ on üldse alahinnatud sõna, kasutage seda rohkem!