Eesti allveelaeva Kalev salapärane kadumine (26)

Võib öelda, et enne Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist oli Kalev kahest allveelaevast isegi natuke tuntum ja populaarsem. Nimelt lasti mõlemad allveelaevad valmistajatehases Inglismaal küll vette samal päeval, 7. juulil 1936, kuid kodusadamasse Tallinna jõudis esimesena 1. juunil 1937 Kalev ja sai muidugi triumfaalse vastuvõtu. Lembit saabus kodumaale üle kuu hiljem, 9. juulil 1937.

Miks oli Eesti Vabariigil allveelaevu vaja? Allveelaev oli ainuke sõjalaevaliik, mida vaenuliku suurriigi lahingulaev või ristleja karta võis. Pealegi oli teada Eesti allveelaevade võime kiirelt vajalikku kohta miine panna. Sellepärast oli ainuüksi allveelaevade olemasolu preventiivseks relvaks Eesti erapooletuse tagamisel.

Enamik enne Teist maailmasõda ehitatud allveelaevu olid eelkõige mõeldud vaenlase laevade ründamiseks suurtükitule ja torpeedodega. Eesti uued allveelaevad aga olid varustatud torpeedodega ja lisaks nii veealuste kui ka -pealsete miinide veeskamise seadmetega. Kalev ja Lembit olid oma ehitamisaastate kohta väga moodsad ning kõrgel tehnilisel tasemel. Isegi nii kõrgel, et mõni tehniline lahendus pakkus tõsist huvi NSV Liidu konstruktoritele veel 1950. aastate lõpul.

Maailma mastaabis on kaks allveelaeva muidugi väga vähe. Ka Läänemeres oli kaks allveelaeva väike arv, kui seda võrrelda NSV Liidu ja Saksamaa samas regioonis paiknenud allveelaevade hulgaga. Kui võrdleme end aga väiksemate naaberriikidega, polnud kaks moodsat allveeveeskajat sugugi tühine suurus. Näiteks Soomel oli selliseid viis ja Lätil kaks, Leedul aga polnud üldse allveelaevu.

Allveelaev sõjasaagiks 1940‒1941

Paraku ei saanud meie allveelaevad Teises maailmasõjas võimalust Eesti eest võidelda. 1940. aasta suvel okupeeris Stalini impeerium Eesti ja pärast lühiajalist kometimängu annekteeriti riik NSV Liidu koosseisu. Omamoodi eestlastepoolse „tembutamisena” sel raskel perioodil määrati augustis 1940 Kalevi politrukiks nooremleitnant Jaan Riisenberg, kes võitles aktiivselt 1941. aasta Suvesõjas leitnant Looduse dessantsalgas Muhumaal. Hiljem pages ta Rootsi.

Saadud suure sõjasaagi hulgas liideti augustis Punalipulise Balti laevastikuga ka mõlemad Eesti allveelaevad. Sama aasta augustist novembrini kõrvaldati Kalevi meeskond – Eesti mereväelased, samal ajal saabusid allveelaevale uued venelastest meeskonnaliikmed Balti laevastiku allveelaevadelt – kokku 34 vojennõi morjakki. Erandina jäeti alusele ka neli endist meeskonnaliiget, et need aitaks venelastel tundma õppida välismaise allveelaeva mehhanisme ja aparatuuri. Seega suurenes meeskonnaliikmete arv kuni 38-ni ning see lisas kitsikust.

Need neli meest olid vanemleitnant Verner Puurand (kes tegutses tõenäoliselt komandör kaptenleitnant Boriss Nõrovi asetäitjana), samuti allohvitserid Vello Vetela, Helmuth Adler ja Nigul Metsar. 1940. aasta sügisel ja talvel suutsid uued allveelaevnikud omandada vastavad oskused ja veebruaris 1941 loeti Kalev lahinguvalmis olevaks ning määrati Balti laevastiku 1. allveelaevabrigaadi 3. divisjoni kooseisu. Koos oma sõsarlaevaga Lembit saadeti allveelaev sama aasta aprillis üsna Saksamaa piiri lähedale Liepāja mereväebaasi.

Kalev sõjas Suur-Saksamaa vastu aastal 1941

22. juunil 1941 algas sõjategevus Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Kalevi esimeseks silmapaistvaks saavutuseks oli põgenemine Saksa vägede poolt ümber piiratud Liepājast enne selle langemist Tallinnasse – Balti laevastiku peabaasi. See edukas operatsioon viidi läbi 22. juunist kuni 4. juulini.

Pärast vahepealset remonti Kroonlinnas saadeti Kalev tagasi Tallinna, kuhu jõuti 3. augustil. 8. augustil suundus Kalev oma esimesele lahinguretkele tagasi Liepāja lähistele. Põhiülesandeks oli veesata miinitõkked Liepāja ja Ventspilsi vahelisel merealal. Peab ütlema, et see kulges igati edukalt. Miinitõkete tulemuslikkus on järjekordne spekulatsioonide allikas – Vene andmetel uppus neil miinidel kaks Saksa laeva: 26. septembril 1941 allveelaevastiku baaslaev Mosel I ja 7. novembril 1941 transpordilaev Frauenburg (endine Eesti kaubalaev Peet). Samas pole kindlaid tõendeid, et need laevad just Kalevi miinidele sõitsid. Ajaloolase Mati Õuna andmetel uppusid Kalevi veesatud miinidel 29. juulil 1941 hoopis kaks väiksemat Saksa laeva: rannasõidumootorlaev Elbing III ja aurik Leontes.

Eesti pealinna ja Balti laevastiku baasi olid sakslased sel ajal juba ümber piiranud ning Balti laevastiku juhatajal admiral Tributsil ei jäänud üle muud, kui kogu oma laevavägi läbi Saksa ja Soome sõjalaevade poolt veesatud miinitõkete Kroonlinna viia. Suurte kaotuste hinnaga see 28.‒30. augustil ka õnnestus. Kalev pääses õnnelikult läbi miinitõkete, kuid kaotusi kanti 29. augustil toimunud sakslaste õhurünnakutes – vanemleitnant Nikolai Tarutin sai pommikillust või kuulipildujatulest surma, komandör Nõrov haavata. 30. augustil jõudis allveelaev Kroonlinna, suundus sealt 4. oktoobril edasi Leningradi ja tuli sealt 16. oktoobril jälle Kroonlinna tagasi.

Mis aga sai neljast eestlasest? Väidetavalt oli Verner Puurand Kroonlinnast põgenenud Eestisse – kuidas see sõjatingimustes võimalik oli, jääb selgusetuks. Arvestades asjaolu, et Puurand tegi tõenäoliselt oma elu päästmiseks esialgu koostööd Nõukogude julgeolekuorganitega ja Saksa okupatsiooni ajal oli tegev juba Saksa luures, on tõenäoline, et põgenemisplaane pidav ning kommunistlikke võime vihkav ohvitser suutis punaste haardest põgeneda kas juba Tallinnas või saadeti Kroonlinnast tagasi Eestisse „eriülesandeid” täitma. Igal juhul eemaldati nüüd Kalevi meeskonnast viimased kolm eestlast, kui kahtlane ja ebausaldusväärne element. Nad saadeti esialgu tööpataljonidesse ja edasi juba 8. Eesti laskurkorpuse ridadesse. Võimalik, et see otsus päästis (vähemalt esialgu) Eesti meremeeste elu.

Teadmata kadunud Soome lahes (juba 75 aastat)

Ka pärast Tallinna kaotamist ja Leningradi blokaadi algust üritas Punalipuline Balti laevastik allveelaevade abil vaenlast rünnata. Sügisel 1941 saadeti Kroonlinnast välja seitse allveelaeva, neist pöördus tagasi kõigest kaks. Kokku kaotasid venelased 1941. aastal Läänemerel 26 allveelaeva. Nende seitsme allveelaeva hulgas, mis sügiskuudel 1941 merele läksid, oli ka Kalev. Oma teisel lahinguretkel Kalev hukkus. Ametlikult jäi see teadmata kadunuks ja on seda siiamaani, sest allveelaeva vrakki pole tänase päevani leitud.

Kroonlinnast väljus allveelaev 27. oktoobril. Lahinguülesandeks oli esialgu ööl vastu 30. oktoobrit kolmeliikmelise Eesti äraandjatest koosneva diversantide grupi (kaks meest ja üks naine) maalesaatmine üsna Tallinna külje all Ihasalu lahes, seejärel aga rünnata Soome lahe lääneosas vaenlase laevu ja veesata miinitõkked. Kas diversandid õnnestus Eesti rannikul maandada, on segasevõitu, sest pärast Kroonlinnast lahkumist ei saadud Kalevilt enam mingeid signaale ja allveelaev jäi igal juhul kadunuks. Laev sai kaduda arvatavasti kolmepäevasel perioodil, kas 30. või 31. oktoobril või 1. novembril 1941. Kõige tõenäolisemalt sõitis allveelaev miinile, kuna miine leidus Soome lahes rohkesti. Kui see juhtus 30. oktoobril, said koos 38 allveelaevnikuga surma ka kolm diversanti, kui hiljem, oli kolm äraandjat juba Eesti rannikule oma musta tööd tegema saadetud. Sellise variandi korral vääriks nende saatus eraldi uurimistööd.

On ka üks legendaarne lugu, mis pole kuigi tõenäoline, nagu oleks Kalevi täpsemalt määratlemata kohas Soome lahes põhja ramminud Soome allveelaev Iku-Turso. Jutustus näis igati tõepärane ja vigastatud vööriga Iku-Turso remont olevat väldanud kolm ja pool kuud. Selle fantastilise loo üksikasjadesse süvenedes on selgunud, et selline sündmus juhtus tõesti, kuid aasta hiljem, 11. novembril 1942, mil teine Soome allveelaev, sama tüüpi Vetehinen rammis Ahvenamaa lähistel Vene allveelaeva Štš-305 ja uputas selle. Soome uurijad Kalevi uputamise lugu igatahes ei kinnita.

Kalevi vraki otsimine

Teise maailmasõja lõpust möödunud 71 aasta jooksul on laeva vrakki küll otsitud, kuid pole seni midagi leitud. Kalevi uppumispaik on teadmata. Üks lootustandev, kuid ekslikuks osutunud teade pärineb 30. juunist 2010, kui meremuuseumi uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss teatas võimaliku Kalevi vraki leidmisest Juminda poolsaare lähistel 85 meetri sügavuses. Edasisel uurimisel aga selgus, et tegemist oli hoopis dirižaabli jäänustega. Kuid loodame, et Kalevi saatus siiski välja selgitatakse.

---

Allikad:

Õun, Mati. Eesti sõjalaevad 1918‒1940. Tallinn, 1998.

Allveelaev ajaloomälestisena. Eesti Meremuuseumi toimetised 2. Tallinn, 2001.

Petrov, Pavel. Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939-1941. Tallinn, 2008.

www.deepstorm.ru

---

Allveelaeva Kalev tehnilised andmed

Veeväljasurve: 665/853 t (vee peal / vee all)

Mõõtmed: pikkus 59,5 × laius 7,5 × süvis 3,6 m

Relvastus: kolm 533 mm ja üks 450 mm torpeedoaparaati 8 torpeedoga, 20 miini,

üks 40 mm õhutõrjekahur, 1 kuulipilduja.

Jõuseade: 1200 hj diisel- ja 790 hj elektrimootorid

Kiirus: 14/8,5 sõlme. (vee peal / vee all)

Sukeldumissügavus: 90 m

Meeskond: 33 meest (4 ohvitseri, 26 üleajateenijat-allohvitseri, 1‒3 ajateenijat-madrust)

Õhutagavara vee all: 24 tundi

Tegutsemise autonoomsus: 30 päeva

---

Mis klassi allveelaevad need olid?

Kalev ja Lembit olid oma ehituselt ja relvastuselt täiesti sarnased ning ehitatud ainulaadse projekti järgi. Paljud mehhanismid, konstruktsioonid, sõlmed ja detailid kopeerisid seejuures küll Briti allveelaevade omi.

Suuruse ja tegutsemiskauguse poolest jagati allveelaevu kolme klassi: suured ookeaniallveelaevad, keskmised rannikumeredel ja väikesed päris rannikulähedase tegutsemisega allveelaevad. Kalev ja Lembit kuulusid keskmiste hulka, olles võimelised tegutsema kogu Soome lahe ja Läänemere ulatuses. Relvastuse, kiiruse ja sukeldumissügavuse poolest kuulusid need igati keskmisse klassi, lisandus võimalus miine veesata, mis sõjalises plaanis muutis neid veel universaalsemaks relvaks.

---

Kallis lõbu

Kahe moodsa allveelaeva ostmiseks tuli hankida kenake summa välisvaluutat. Kõigepealt müüdi 1933. aastal Peruule maha kaks juba vananenud hävitajat Vambola ja Lennuk. Müügihind oli 410 000 USA dollarit (2,5 miljonit Eesti krooni). Samal aastal algatatud üldrahvaliku korjandusega Allveelaevastiku sihtkapitali koguti 512 000 krooni. Kampaania tulemusena olid allveelaevad justkui natuke iga kodaniku omad.

Pärast otsinguid ja läbirääkimisi erinevate firmadega otsustas Eesti valitsus tellida allveelaevad Briti firmalt Vickers Armstrong Ltd, kellega sõlmiti vastav leping 12. detsembril 1934. Kaks allveelaeva läksid Eestile maksma kokku 360 000 naela (6,6 miljonit krooni), peale varem saadud summade tuli ülejäänud raha riigieelarvest.

---

Lembitu lugu

Kahest Eesti Vabariigi allveelaevast õnnelikuma saatusega oli Lembit. NSV Liidu ja Saksamaa vahelises sõjas sooritas see punalipu all kokku seitse lahinguretke, veeskas miine ja ründas vaenlase laevu torpeedodega. Pärast Teise maailmasõja lõppu teenis Lembit juba nimede U-1 ja S-85 all Punalipulises Balti laevastikus kuni 1956. aastani. Seejärel oli see õppelaev ja toodi siis 1979. aastal Tallinna Balti laevastiku muuseumi eksponaadiks. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist läks allveelaev üle Eesti meremuuseumile ning alates 2011. aastast rõõmustab muuseumikülastajaid vesilennukite angaaris.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Ajalugu.

Loe, mida saab viimasest ajakirjast Ajalugu lugeda nende Facebooki-lehelt