ÕHTULEHE VIDEO | HOIAME UNISTUSI ELUS ehk Rula oma sõitjalt vanust ei küsi

Mullu novembris vahendas ÕL Mehele lugu briti ajakirjanikust, kes 36-aastaselt ei suutnud vastu pidada oma lapsepõlvearmastuse kutsele ning hakkas uuesti rulaga sõitma. "See vist ongi see, mida ma iga kord rulatama minnes teen – hoian unistusi elus," lõpetas mees oma loo.

Mida arvab Eesti avalikkus sellest, kui ammu täiskasvanud mees rulaga sõidab? Mida meil rulakultuur tänapäeval üldse endast kujutab? Mida rulasõit võiks mehele pakkuda? Kas habemekandjal passib rull-laua peale astuda? Need küsimused sundisid – eriti pärast äsjast elektrirula-eksperimenti – otsima mõnd meesrulatajat, kes pole enam poisike, ja kes võiks osata kogu seda rulasõidu-asja väheke valgustada. Tundub, et leidsime selleks igati õige kodaniku või isegi mitu – Jürgen Sarjas võttis Õhtulehe Tartu rulapargis vastu koos sõbra Siim Tederiga.

27-aastane Jürgen asub lähiajal kaitsma oma magistritööd keskkonnatehnoloogias, täpsemalt vee puhastamise valdkonnas. Stipendiumist elatuva tudengi vabast ajast täidab aga suure osa tema ammune hobi – Jürgen on rulakooli treener ja igipõline trikirulasõitja. Enda mäletamist mööda alustas ta rulasõitu 15-16 aastat tagasi.

"Alguse sai see interneti ... ei, siis ei olnud väga internetti ... teleka vahendusel," meenutab mees. "Kodus oli selline kanal nagu Extreme Sports. Sealt hakkasin vaatama videosid ja tundus hullult äge. Siis ostis mu vend endale ükskord Maximast mingi hästi odava rula, mis läks umbes nädalaga katki. Aga mulle jäi pisik külge. Ükskord kogusin raha ja ostsin endale sünnipäevaks oma esimese rula. Olin siis kuskil 12-13-aastane."

Individualisti eneseväljendus

Pärast gümnaasiumi töötas Jürgen mõnd aega rulapargis administraatorina ehk sai huvialaga seoses ka leiva lauale. Too rulapark pandi aga kinni ja praeguses on treeneritöö Jürgeni jaoks vabatahtlik amet. Rulasõitu on tekkinud pausid vaid siis, kui mõni trikk vigastusega lõppenud. Aga vigastused ei ole meest murdnud, sest ala on sedavõrd südamelähedane.

"Põhiline, mida see mulle pakub, on eneseväljendus," avab Jürgen tagamaid. "Saan teha midagi sellist, mida võib-olla keegi teine niipea järgi ei tee või vähemalt samamoodi ei tee. Ka annab rula võimaluse ennast välja elada. Kui tekivad pinged ja mingil põhjusel näiteks umbes nädal aega sõita ei saa, siis hakkavad jalad tõmblema – tahan liigutada. Meeskonnaspordi alad ei ole mulle sellist pinget pakkunud nagu rulasõit. Siin on ainuke asi, mis mind takistab, mina ise. Ma ei saa süüdistada kedagi teist – kui ma ise ei oska, siis [trikk] välja ei tule."

Nooremana käis Jürgen mitmes erinevas trennis ja läbi on proovitud nii mõnigi spordiala. Kui ta aga rulasõidu avastas, siis jäid muud alad tagaplaanile. Mõnd aega toimus vägikaikavedu vanematega, kes tahtnuks, et poeg ikka tõsisemat ja ehk ka turvalisemat sporti teeks. Lõpuks jäi aga poisi tahtmine peale ja tavapärased spordialad kõrvale. Eeskätt häiris noormeest nende puhul see, et trennides ütles treener alati, kuidas ja mida tegema peab – rulasõidu puhul oli aga otsustajaks ainult tema ise. Aga täna tegeleb Jürgen tasapisi ka muude aladega, et paremini vormi hoida. Individualistina on tema meelisspordiks saanud ujumine.

Rulataja peab õppima õigesti kukkuma

Juba paariminutilise vestluse käigus jõuab Jürgen mainida vigastuste teemat ja kasutab muuhulgas väljendit "kuni keha lubab". Nelja rattaga lauakesel hüpates ja peadpööritavaid trikke tehes õnnetusi ikka juhtub.

"Olen ära murdnud mõlemad hüppeliigesed, sõrmeluu on läinud, ranne on olnud kipsis, põlve lasin liigesest välja ...," loetleb ta. "Mingid põrutused ja marrastused on kogu aeg, aga nendega harjub ära."

Hüppeliigestega läks nii, et uljas Jürgen tegi rulal tehnilisemat sorti trikki, maandudes astus jalg lauast mööda ja pöördus pahupidi. Kõlab valusalt. Viimasel ajal pole mehel aga suuremaid vigastusi ette tulnud (siinkohal sülitab kolm korda üle vasaku õla). Põhjus: kogemused. Algajal on vigastused kergemad juhtuma, kuna ta ei oska veel piisavalt hästi jalgu õigesti sättida – ega ka nii hästi kukkuda kui edasijõudnu.  

Eks on Jürgen 20ndate teises pooles ka veidi alalhoidlikumaks muutunud ning püüab pigem teha tehnilisemaid ja stiilsemaid trikke, selmet suure hooga "peale lennata" ja "võib-olla püsti jääda".

Kas vigastused sõiduisu ära ei võta, hirmu ei tekita, hoogu maha ei tõmba?

"Kui vigastus on olnud, siis seda hirmu otseselt ei ole tekkinud," hindab Jürgen. "Kui mingi trikiga kukun, siis tahan seda kohe uuesti teha, et ei jääks vaimset taaka külge. Aga eks teatud asjadega ikka tulevad vaimsed blokid ette – näiteks kunagi kukkusin puusaga käsipuu peale ja pärast seda pole sellist asja enam väga teha tahtnud. Aga nüüd juba sunnin end selleks – aeg-ajal tekivad teatud barjäärid, mida on vaja uuesti ületada."

360 kickflip ... misasi?!

Jürgen ütleb otsekoheselt ja paistab, et liialt põdemata: tiitleid ja medaleid pole tal rulasõidus ette näidata. Mõni aasta tagasi platseerus ta Eesti meistrivõistlusteks kujunenud Kuldrulal umbes 30 osaleja seas üheksandaks.

Küll aga rõõmustab teda Kuldrulal parimate trikkide võistlustel saadud teine koht tehnilise trikiga, mis kannab nime 360 kickflip tailgrab. 

"Rula teeb mõlemat pidi ümber enda raskuskeskme 360kraadise pöörde ehk täisringi," püüab mees selle triki olemust kirjeldada. "Lõpuks kui laud jõuab mu jalgade juurde, siis võtan veel käega tagumisest otsast kinni, lasen lahti ja siis alles maandun."

Et selliseid trikke teha on vaja kolme asja: harjutada, harjutada ja harjutada. Jürgen treenib kolm korda nädalas. Ja soovitab rulasõiduhuvilistele: võtke ühendust mõne edasijõudnud harrastajaga või Tartus olles pöörduge siinsesse rulakooli, et saada trennis kätte rulatamise põhitõed.  

"Ise täitsa nullist alustada on raske, sest see võtab nii kaua aega," selgitab ta. "Meil siin rulakooli õpilased teevad paari aastaga selliseid asju, mille õppimiseks minul läks viis-kuus aastat. Mina näiteks õppisin videote pealt ja arutasin sõpradega, kuidas peaks neid trikke tegema. Aga juhendajaga on parem õppida – inimesega, kes juba midagi oskab rula peal."

50-aastaselt rulal – kui keha lubab

Kas rulatajal on tulnud ette lähedaste pöördumisi stiilis "Kuule, Jürgen, sa oled juba 27-aastane mees, mida sa jändad selle lauaga, vali endale midagi eakohasemat"?

"Ei, nii ei ole küll olnud. Tänaval on juhtunud, et sõidad ja siis vanainimesed tulevad rääkima, et miks te siin laamendate, miks te lõhute, suured mehed juba, mis teil häda on," nendib rulasõitja. "Aga muu ühiskond enamjaolt on toetav. On juba näha, et ka vanas eas veel sõidetakse rulaga. Mina kavatsen sõita niikaua, kuni keha lubab – arvan, et 50ndates olen veel rula peal."

Jürgeni sõnul on sellises vanuses rulasõitjaid maailmas küll ja küll. Tippspordis nad küll reeglina enam kaasa ei tee, aga kui just vigastused ei keela, siis rulatavad ka viiekümnesed oma lõbuks edasi. Pisik on ju küljes.

Laome Jürgenile ette järgneva situatsiooni. Mees on 30ndate teises pooles. Lapse või noorena on ta rulaga sõitnud ja ta tunneb, et see ala teda endiselt huvitab – või on hakanud uuesti huvitama. Samas on tal kartusi: no see pole vist ikkagi päris eakohane, mida inimesed küll arvavad, kas ta nii vanas eas enam piisavalt paindub, kas tal luud üldse kokku kasvavad, kui mõni murduma juhtub. Kuidas julgustaks rulasõitja sellist keskeale lähenevat meest rulatamist uuesti proovima või sellega alustama?

"Ma soovitaks tal meelde tuletada seda tunnet, mis tal oli, kui ta rulaga sõitis," vastab Jürgen. "See on selline eriline vabaduse tunne. Kui ta selle tunde tagasi saab, siis ta kindlasti tahab veel sõita. Ja rulasõitu saab õppida ka ohutult, nii et sa ei kuku iga päev, ei tule kogu aeg vigastustega koju."

Aga ikkagi see soliidsem iga ja teiste inimeste arvamus ... Siinkohal elavneb Siim Teder.

"Mina arvan, et täiesti mõttetu on kellegi teise pärast põdeda," põrutab ta. "Tuleb teha seda, mida ise heaks arvad, sa ei saa lasta ennast takistada sellel, mida teised arvavad. Inimene peab tegema nii, nagu talle endale meeldib. Mina olen nii teinud ja jõudnud sinna, kuhu ma tahan."

Kuidas mehed trikke teevad ja improviseeritud akutrell-rulaga hakkama saavad, seda vaata allolevast videost ja juures olevast galeriist.

Veel killukesi ruladest ja rulasõidust

* Ruladel on mõistagi mitmeid liike ja sorte, Jürgen ja Siim sõidavad trikirulaga. Jürgeni rula maksab umbes 120 eurot, sellele lisaks on spetsiaalsed jalanõud, mille hind on 90 euro ringis. Jalga käivad tugevad teksad, mis kukkumisel kergelt ei rebene.

* Kaitsmeid peaks kindlasti kasutama algajad rulasõitjad ja need, kes sõidavad verti (trikid hobuserauakujulises rambis) või kaussi. Jürgen ise kaitsmeid ei kasuta, kuna leiab, et need tekitavad võltsturvatunnet: kaitsmed on peal, midagi ei juhtu. Juhtub ikka.

* Ka rulasõidul on palju erinevaid liike. Jürgen ja Siim treenivad rulapargis spetsiaalsetel atraktsioonidel ja stiili nimi ongi pargisõit. Teine suurem rulasõidu stiil on tänavasõit ehk trikkide tegemine sellistel linnaruumi objektidel nagu näiteks äärekivid, trepikäsipuud ja trepid ise ka. Mõned kasutavad isegi puid.

* Trikimeestel kulub rula juures kõige kiiremini selle puust lauaosa. Sest sellega libistatakse näiteks üle käsipuude ehk slaiditakse (slide). Kui libistada rula truki ehk metallosa peal, siis on asja nimi graindimine (grind). Kui metalli tekib piisavalt täkkeid, siis võib trukk väsida ja tuleb välja vahetada.

* Rula rattalaagrid ei maksa palju ja nii mõnigi viskab veidigi sõitnud laagrid lihtsalt minema. Siim ja Jürgen aga puhastavad ja määrivad laagrid iga paari nädala tagant üle – nii võivad need kesta mitu aastat. Pealegi olla laager kõige efektiivsem just siis, kui seda on aastajagu "sisse sõidetud".

* Populaarne tänaval liiklemise vahend longboard (pikk ja lai rula) on algselt mõeldud mäest laskumiseks. Meistrivõistlustel sõidetakse sellistega mäest alla kuni 90 km/h.

* Tänaval liiklemiseks on hea sõiduvahend ka cruiser – suurte longboardi ratastega, aga väikse lauaosaga rula. Jürgen käib sellisega loengutes ja poes.

* Õhtulehe "elektrirula" võtab Jürgeni ja Siimu muigama. Toorikuks oleva 40-eurose "hiinaka" kohta leiavad nad, et trikke sellega teha ei saa, kuna laual pole kindlamat pidamist tekitavat liivapaberist katet. Lisaks on selle kehvakesed laagrid alles transpordimäärdega koos ja rattad ei taha sestap just väga hästi keerelda. Ups.

* Aga sõitu teevad mõlemad mehed akutrellirulaga täitsa edukalt. Mõlemad kurdavad küll, et sel puudub vabajooks – nii kui trelli nupu vabastad, ratas blokeerub.