Üks mu naabrimees sõidab jalgrattaga 5 päeva nädalas tööle ja tagasi 7+7 kilomeetrit aga kahjuks ta ei oska otsustada millisele tähtpäevale seda pühendada.
liigutab end natukenegi. Mida aga teed sina? Päevas mõned tunnid tümpsu saatel arvuti taga (muidu sa ei saaks kommenteerida), libistad õltsi ja kasvatad kõhtu. Tubli oled! Aga 40 km seljakotiga kõndida on midagi muud kui 14 km rattaga sõita.
uskumatult tubli mees, selliseid mehelikke mehi jääb aina vähemaks, paljud mehepojad arvavad, et kui vahetavad iga päev partnereid siis on nad kõvad tegijad, ei ole
Sa oled ise kah natuke eluvõõras, sest kui sa loeksid ükskõik millise riigi kollase ajakirjanduse kommentaare (aga sa loed ju kollase ajakirjanduse kommentaare), siis ei vääriks ükski rahvus ei majandust ega säilitamist. Nii et suurt panust geenivaramusse ei anna ka sina..
Pole midagi hurraatavat ses noore mehe eputavas matkas, et kõvasti lokku lüüa. Kerge seljakotiga astumine ja soojas öömajas puhanud. Ka siis kui oleks märtis ilmastikus, mis tänavu oli lumeta ja soe, telgis ööbinud ja 10 päeva lõkkel toitu teinud, ilma nutitelefonita ja GP-s seadmeta oleks see lihtsalt talle endale kuidagi kasulik. Mida saab aga Eesti ühe edeva mehikese matkast?
Selles mõttes oleme meie, eestlased, ikka uskumatud inimesed - ükskõik millega keegi hakkama saab, alati leidub virisejaid ja tatipritsijaid. Mis on selles halba kui inimene võttis kätte ja matkas 400km, ja veel jalgsi? Millal teie viimati jalgsi rohkem kui kilomeetri liikusite? Tänapäeva nutisõltlaste ja istuvate inimeste ajastul tuleks sellist asja positiivselt tervitada, et leidub veel inimesi, kes ei pea paljuks mõneks ajaks enamikest tsivilisatsiooni hüvedest loobuda ning veidi tõsisemalt värskes õhus liikuda. Ja muuseas: inimese vaimule ja töövõimele mõjub selline tegevus hästi. Me kõik oleksime palju produktiivsemad ja positiivsemad, kui me rohkem toast välja saaksime ning mobiiltelefoni koju jätaksime - et vahelduseks olla lihtsalt iseendaga, nautida loodust ja unustada mõneks ajaks argipäeva rutiin ja mured.
matkamine matkamiseks, see on ok, see on positiivne nähtus. aga teha seda fanfaaride saatel ja pühendada see mingisuguse rotipesa aastapäevale on küll kurjast.
polnud midagi muud, kui et see, jälle nagu mingi suuremat sorti kangelastegu, meedias kajastust leidis. Kas inimesed on tõesti nii äpuks jäänud, et sellised individuaalmatkad nii harvad ja imetlusväärsed on?
Vaatame tõele näkku: Suur osa Eesti noortest ei teegi midagi, nad ongi sellised tohlakad,kes kott seljas ja sini-must-valge seljakotil RÄNDAVAD! Nagu mustlased mööda ilma. Ja nendest ei ole riigile,ega ammug nende pensionäridest vanavanematele sendi eestki kasu- pigem suur kulu töllakate matkamise finantseerimisele.
KOMMENTAARID (24)