"Minu kirg on reisimine"
GALERII JA VIDEO | Eesti tsiklimees pääses väikemootorrattal Madagaskarit läbides napilt surmasuust (19)
Mis mees sa oled ja kuidas reisimise juurde jõudsid?
Olen 26-aastane Eesti mees, pärit Tartust ning elukutselt ehitaja ja ka väikeettevõtja. Olen alati olnud inspireeritud inimestest, kes on otsustanud midagi ette võtta ja vahendeid valimata püüdnud oma sihid saavutada – astudes välja oma turvatsoonist ja olles valmis ennast arendama raskusi läbides. Jäi üle vaid katsetada, mis võinuks olla minu jaoks see väljund.
Üsna kohe peale kooli otsustasin ennast proovile panna, liikudes välismaale. Nüüdseks olen juba kaheksa aastat Eestist ära ja sellest kuus aastat olen elanud Austraalias. Austraalias töötan tsiviilehitusfirmas, mis ehitab põhjaterritooriumil sildu.
Leidsin, et minu kirg on reisimine. Samal ajal, kui ennast Austraaliasse sisse sättisin, käisin avastamas Aasiat ja Lõuna-Ameerikat. Üsna pea seadsin endale esimese eesmärgi: näha seitset uut maailmaimet. Suutsin neid seitset eri kontinentidel pea kolme aasta jooksul külastada. Üsna pea leidsin, et aeg on teha reisimisest veel midagi enamat. Alustasin amatöör-videoblogiga, mis oli pühendatud iseseisvatele pikamaareisidele kolmanda maailma riikides. Kaks aastat tagasi läbisime koos vennaga kolmerattalisel tuk-tukil India, kogudistantsiga 15 351 km. Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses sai läbitud soolosõit mootorrattal läbi Madagaskari, kogudistantsiga 4539 km!
Seni oled reisinud Lõuna-Ameerikas, Indias ja Aasias. Millega jäi uue reisi puhul sõelale Madagaskar?
Juba eelmise aasta alguses teadsin, et käes on õige aeg minna järgmisele seiklusele. Tuli vaid otsustada, millega ja kuhu täpselt minna. Kaalusin palju variante, alustades Iraanist, Hiinast ja Lõuna-Aafrikast, kuniks lähedane sõber pakkus välja Madagaskari.
Olen alati uskunud, et parimad otsused tulevad sisetunde järgi. Tundsin endas juba seda põnevust, teadsin, et tunne on õige. Mitte miski ei kõlanud paremini kui minna Madagaskarile. Polnud ma eales kohanud kedagi, kes oleks Madagaskaril käinud, mis tegi olukorra veelgi põnevamaks. Lisaks riik omab täiesti ainulaadset looduselu, millest 90% on leitav vaid Madagaskaril.
Miks soovitaksid Madagaskari teistelegi reisumeestele?
Tagantjärgi mõeldes võin julgelt soovitada Madagaskarit vaid neile, kes otsivad täielikku seiklust. Madagaskaril mootorrattaga sõitmine on väga ettearvamatu ja väljakutsuv!
Kindlasti ei soovita mitte kellelgi võtta seda ette täiesti üksi. Madagaskari teed on liigagi üksildased ja ohte on rohkem kui oodata võib. Õnnetused on kerged tulema ja abi võib olla kaugemal kui arvata võib: arvestagem fakti, et lähim tõsiseltvõetavam haigla asub Lõuna-Aafrika vabariigis. Võib sõita 12 tundi järjest ja kohata vaid nelja-viit sõidukit.
Kindlasti tuleks vältida mootorrattaseiklust vihmahooajal, mis kestab detsembrist kuni aprillini. Vahendeid valimata tegin enda seikluse täpselt vihmahooajal, mis oli viga. Teelõigud võivad olla läbimatud ja ära uhutud jõgede tõusudega. Halvemal juhul tsüklonid ja üleujutused, mis said peaaegu ka minule saatuslikuks.
Pikemate reisude puhul eelistavad tsiklimehed usaldada end suuremate mootorrataste hooleks. Matkatsiklitest tulevad esimesena meelde BMW 1100 GS ja KTM Adventure. Sinu Suzukil on suurem vend, 650-800-kuubikuline DR Big. Miks otsustasid sina reisikaaslaseks valida matka puhul väga väikeseks peetava 350-kuupsentimeetrise Suzuki enduuroka?
Maailma pildis Suzuki DR350 kindlasti pole suur mootorratas. Kohe, kui kohalikele teedele asusin, sain aga aru, et mul on üks suuremaid mootorrattaid Madagaskari teede peal.
Mootorratta soetamine maailma vaesuselt kuuendas riigis võib kujuneda üsnagi peadmurdvaks. Enne Madagaskarile saabumist polnud mul veel kindlat aimu, kust ma mootorratta soetan ja milline see täpselt olema saab. Teadsin vaid üht, et riigis kus 80% teedest on mudamülkad, pole võimalik seiklust ette võtta mitte millegi muuga kui enduurotsikliga.
Kohtusin koha peal seal elava prantslasega, kelle kollektsioonis oli oma 40 tsiklit. Kollektsioonist võis leida palju suuremaid rattaid, mis olid maastikusõiduks sobimatud. Veidi ringi vaadates leidsin enda rahakotile sobiliku kandidaadi – ehk paljudele kõhedust tekitavalt 1993. aasta Suzuki DR 350, millel oli juba päris korralikult kilomeetreid läbitud. Siiski tundus mootorratas olevat heas seisus ja hooldatud. Müüja tegi minu otsuse vägagi kergeks, pakkudes välja kaks võimalust: kas rentida ratas hinnaga 30 eurot päev ja jätta 1500 eurot tagatisraha või osta see 1800 euro eest endale. Ostu korral pakkus ta veel lisaks tagasiostu võimalust poole hinna eest. Olime jõudnud ostutehingus kokkuleppele, tegime ka kirjaliku lepingu. Lisaks sain ka tasuta kõiksugused vajalikud varuosad.
Kuidas tsikkel 5000 kilomeetrit vastu pidas? Milliseid remonditöid vajas?
Arvestades, et mootorratas oli peaaegu sama vana kui mina, peab tõdema, et pidas väga hästi vastu. Enamik lõhkumisi olid minu enda äpardused. Tuli ette seda, et kukkudes murdsin sidurikange, suunatulesid ning peegleid. Nii huvitav kui see ka pole, tuli viie nädala jooksul vahetada neli paari piduriklotse, mis kulusid kiiremini kui püssirohi.
Kõige suurem remont aga tuli ette peale kolmandat nädalat, kui nii mina kui ka mootorratas tulvavete tagajärjel allavoolu läksime. Peaaegu kõik, mis välja ulatus, tuli tagasi painutada ja palju asju välja vahetada. Lisaks oli ka mootorikestas läbiv auk, millest mootoriõli välja jooksis.
Õnneks on viimase kümne aasta jooksul Madagaskari turule tulnud palju Hiina varuosasid, mis sobivad ka Jaapani mootorratastele. Igast suuremast asulast võis leida nii mehaanikuid kui ka pisikesi tänavapoode, kus müüdi varuosasid. Kindlasti tuleb enne teeleasumist veenduda, et kõik vajalikud varuosad on kaasas, eriti just piduriklotsid. Mehaanikute koha pealt tuleb olla ettevaatlik, sest on palju neid, kes võivad teha rohkem kahju kui parandust. Juhtus ka minuga, kui palusin piduriklotse vahetada ja enda üllatuseks leidsin, et kõik piduripoltide pead olid üle keeratud, nii et neid polnud võimalik enam vahetada. Hiljem tuli keevitada polt poldi otsa, et piduriklotsid ära vahetada.
Milline oli sinu jaoks kogu reisi kõige meeldejäävam kogemus?
Ütluses "andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" peitub tõde. Üks parimaid otsuseid oli pühendada terve tsiklimatk heategevusele. Kohtusin mitmete heategevusorganisatsioonide liikmetega, mis andis võimaluse külastada just tänavalaste abistamiseks mõeldud lastekodusid ja koole. On hindamatu näha naerusuiseid lapsi, kes on eluraskustes ja elavad peaaegu eimilleski. Mida rohkem ma nendega aega veetsin, seda rohkem mõistsin, et ka meil, Lääne inimestel, on neilt midagi õppida, lähtudes põhilistest inimväärtustest nagu naeratus ja unistused.
Alustasin enda poolt ka korjandust, et aidata lapsi, kellel seda kõige rohkem tarvis.
Tänu geograafilisele unikaalsusele pakub Madagaskar väga erinevaid sõidukogemusi ja unustamatuid vaateid. Umbes 90 protsenti Madagaskari loodusest on ainuomane vaid Madagaskarile. Külastasin parimaid rahvusparke, kus võis kokku puutuda täiesti unikaalsete loomaliikidega nagu leemurite ja värvikate kameeleonidega. Kõige meeldejäävam paik oli siiski Tsingy de Bemaraha, mis on 660-ruutkilomeetrine ainulaadne peakivist moodustunud kivimets. Samuti olid väga meeldejäävad hetked telkimised täiesti tundmatutes kohtades, mis üldjuhul pakkusid vaimustavaid vaateid varahommikutel.
Kõige ehmatavam kogemus?
Kuid õnnetused juhtuvad ja seda just siis, kui neid kõige vähem ootad. Olin parasjagu sõitmas ühel kõige parema teekattega teelõigul, kui minu ees kogus jõudu torm. Otsustasin teelõigu sellegipoolest läbida, alahinnates troopilist tormi. Täiesti katastroofiline oli näha, kuidas maapind sulas ja teed hakkasid üle ujutama. Lihtsast vihmaveest oli kujunenud üleujutus, milles ma enda teadmata sõitsin. Tegin väga vale otsuse sõitu jätkata. Üsna pea ristus minu tee kiirelt voolava vihmaveega, mille sügavusest polnud mul aimu.
Uskusin pimesi, et asfalteeritud põhimaantee on läbitav isegi tormiga. Adrenaliin vallandus ja otsustasin vooluveest siiski läbi sõita. Hetkest, mil sisse sõitsin, olin sekundiga koos mootorrattaga alla voolurägastikku minema uhutud. Püüdsin algul tsiklist kinni hoida, see liikus kui puupilbas allavoolu. Üsna pea oli allavoolu liikudes vesi üle pea ja mõistsin, et pean iseennast päästma. Ma lasin mootorrattal minna ja püüdsin end rägastikust välja tõmmata. See nurjus korduvalt, kuna veesurve oli liiga tugev ja minu mootorratturivarustus uputas mind. Lõpuks suutsin siiski puuoksast kinni haarata, samal ajal jälgides, kuidas halastamatu veevool mootorratta allavoolu viis.
See oli parasjagu kolmas nädal teekonnal ja arvasin sel hetkel, et minu teekond on läbi. Pääsesin ise vaid sinikate ja kriimustustega. Vedasin ennast tagasi tee peale, kus ootasin abi. Juhtus tulema Aafrika stiilis pisike mikrobuss, milles oli peaaegu 30 inimest täiesti ülekoormas pagasiga. Nähes mind lootusetuna tee ääres, tormasid kohalikud appi. Üritasin neile selgeks teha, mis oli juhtunud. Minu üllatuseks läksid mikrobussi reisijad otsima mootorratast. Nii uskumatu kui see ka polnud, sain peale kahte tundi vapustava vaate osaliseks: kuus kohalikku meest mootorratast käe otsas tagasi teele tassimas. Nad olid leidnud mootorratta seitse kilomeetrit allavoolu! Mul jäi üle vaid käsi plaksutada ja neid tänada. Mõistagi oli tsikkel täitsa puruks, kõik, mis masinast vähegi välja ulatus, oli kas allavoolu läinud või paindes. Sellegipoolest jätkasin, mul kulus kuus päeva, et leida usaldusväärne mehaanik, kes mootorratta korda teeks.
Kiilakas noor sale valge mees väikese tsikliga - kuidas kohalikud sinusse suhtusid?
Üldjuhul sain kohalike poolt väga suure tähelepanu osaliseks. Nad olid vägagi uudishimulikud ja tahtsid teada, mida üks valge inimene sellistes kohtades teeb. Kuhu iganes ma ka ei suundunud, võisin kuulda kohalikke hõikavat "Vazaha, vazaha!", mis tähendab valget inimest. Ärevust tekitavaks kujunesid peatused külades, kus inimesed mind igast suunast massiliselt ümbritsesid, jälgides iga mu liigutust. Pean tagantjärele tõdema, et soojemaid ja abivalmimaid inimesi kui Madagaskaril pole ma oma reiside jooksul varem kohanud.
Kolm korda pidin olude sunnil majutuma kohalike elanike majades, kes kohtlesid mind kui oma inimest.
Mida hõredamalt asustatud paikadesse jõudsin, seda veidramaks läksid kokkupuutumised külaelanikega. Võis näha, kuidas inimesed lärmi tekitava mootorrattaga tulnukat nähes paanikasse sattusid, oma asjad lihtsalt maha viskasid ja paaniliselt põgenesid. Võimalik, et tegu võis olla fady'ga ehk tabudega, millesse Madagaskari elanikud siiani usuvad.
Naiivne või mitte, kuid teadsin alati, et oht röövi ohvriks langeda oli reaalne. Endalegi teadmata suundusin pimesi teedele, mis olid kohalikele teada-tuntud "röövimismaanteedena". Neil võis näha liikumas neliveolisi masinaid kolmestes konvoides, relvastatud eskordi saatel. Püüdsin kohalikelt olukorra kohta selgust saada. Üllatusena tuli välja, et need teelõigud võinuks olla neile ohtlikumad kui minule. Millegipärast oli kohalik arvamus, et valge inimene on relvastatud.
Kindlasti leidub lugejate seas kadestajaid, kes ütlevad midagi sellist nagu "äh, mis viga reisida, kui rahakott on puuga seljas". Kui suur oli sinu eelarve ja kuidas selle kokku said?
Kui meie, eestlased, suudame kuuks ajaks Egiptusse puhkusele minna, siis see ei tule palju kallim kuu aega mootorrattaga Madagaskarit avastada. Kokku läks 3000-3500 eurot, millest 900 sain veel mootorratta eest tagasi.
Seiklus on alati võimalik. Ekspeditsioonid ei pea olema suuremahulised, ammendamatu eelarvega ja kuni viimase detailini planeeritud. Kõik, mis mul oli, oli kaamera varustus ja üks seljakott, ei mingit erilist mootorrattavarustust. Läbisin pea 2/3 riigi territooriumist üsnagi väikese eelarvega.
Võimalusi maailma avastamiseks on palju. Kui teha otsus minna, siis küll ajapikku küsimused endale vastuse leiavad. Mõistagi on unelmaks seigelda kellegagi koos, aga pigem teha seda üksi kui mitte kunagi.
Eenos Henno ja tema venna maailmaavastamise reisidest, sealhulgas Eenose Madagaskari-matkast, saad lugeda ja videosid vaadata veebileheküljelt TheForeignChallenge.com. Vaata ka loo juures olevat galeriid ja alt Madagaskari seiklust tutvustavat lühivideot.
Viimasepeal äge, edu edaspidiseks.