21. SAJANDI METSAVENNAD I: ai-tših, ai-tšah ehk Sissejuhatuseks põgusalt 20. sajandi metsavendadest (27)

Sarja esimeses osas vaatamegi sissejuhatuseks ülipõgusalt tagasi oma eeskujudele, Eesti metsavendadele 20. sajandil. Aluseks on valdavalt Wikipedia artiklid "Metsavennad", "Metsavendlus Eestis", "Puutlipalu lahing", "Põrgupõhja punker" ja "August Sabbe" ning veebisait metsavennad.esm.ee. Rohkem infot metsavendluse ja metsavendade kohta saab huviline näiteks Mart Laari raamatutest.

KES OLID METSAVENNAD

Termin "metsavennad" tuli eesti keeles kasutusele hiljemalt 19. sajandil, mil selle all mõeldi riigi, mõisa või kirikuga lepitamatutesse vastuoludesse läinuid, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid, kes ennast metsas varjasid.

Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti ja annekteeriti 1940. aastail NSV Liidu punaarmee poolt. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 1941. aasta 14. juunil.

Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alustati sõjategevust, läks Eestis rohkesti relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt.

Punaarmee taasokupeeris Eesti, Läti ja Leedu aastatel 1944-1945. Järgnenud aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogudevastases vastupanus. Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni.

Metsavendlus Eestis oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist toetavate ja NSV Liidu repressiivpoliitika eest ennast varjavate nõukogude võimu vastaste relvastatud võitlus aastatel 1944-1978.

Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Metsavendi oli pärast sõda tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist.

KUIDAS METSAS ELATI

Metsavennad elasid enamasti maa sisse kaevatud maskeeritud koobastes ehk punkrites. Sissepääsudega nii kännu alt kui isegi vee alt, sageli oskuslikult ehitatud ja hästi varjatud.

Ennuksemäe metsavendade punkri kirjeldus: "Punkris oli kõigepealt suur meeskonnaruum - umbes 5 m pikk, 4 m lai, kõrgust 2 m piires. Maa-aluseid käike oli mitukümmend meetrit, välja pääses mitmest eraldi asetsevast luugist, mis olid looduslike vahenditega maskeeritud. Magamiseks kasutati kahekordseid narisid. Ruumis oli raudahi. Käimlaks ja jäätmete jaoks, mida ei saanud põletada, olid käigutee seina uuristatud nišid. Punker oli mineeritud kahe lennukipommiga, mis olid punkri seest päästetavad. Ootamatute külastuste vältimiseks oli ruumi seatud hoiatussüsteem, mis andis tulijast märku."

Internetist saab metsavendluse kohta lugeda muuhulgas ka SIIT. 

MÕNED LAHINGUD

Relvastatud Vastupanu Liit loodi 1946. aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis nõukogude võimu vastu astuma ning Eesti Vabariiki taastama. RVL-i kuulus mehi nii Vigala vallast kui hiljem ka teistest piirkondadest. Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi andmetel oli organisatsioonis 350 liiget, arvatakse ka, et liikmeid võis olla kuni 500. RVLi Põrgupõhja punker asus Raplamaal Konuvere ja Vana-Vigala lähedal metsas. NKVD ründas RVL-i punkrit 31. detsembril 1947. Lahingus sai surma kaks metsavenda ja umbes 50 NKVD sõdurit. Staap taandus lahinguga.

Puutlipalu punkrilahing toimus 29. märtsil 1953. aastal Võru maakonnas Vastseliina vallas metsavendade ja neid hävitama saadetud NKVD-laste vahel. Ennast Puutli küla lähedal metsas asunud punkris varjanud kaheksa metsavenda – viis meest ja kolm naist – hukkusid lahingus. Nõukogude poolel sai surma üks laskur-automaatur ja kaks ründajat sai haavata.

VIIMASED METSAVENNAD

Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju.

Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus.

28. septembril 1978 püüti Kagu-Eestis Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerida 69-aastast August Sabbet. Eesti viimane metsavend uputas end Võhandu jõkke.

JA NÜÜD LAULAME KÕIK KOOS

Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled,

Me metsavennad oleme.

Ai-tših, ai-tšah,ai-tšah, ai velled,

Me metsavennad eestlased.

Ja meil ei ole senti raha,

Me peame metsas elama

Ja me ei saa, ei või, ei taha,

Ei taha tiblat teenida.

Ja oma lippu sini-musta-valget

Me ikka au sees hoiame.

Ning alles võitluses saab selgeks,

Kes on meist õige eestlane.