Paljud inimesed loobuvad 30-ndate keskpaika jõudes jooksmisest, aga ma ei kujuta ette, kui paljud teevad nii selleks, et veeta rohkem oma vabast ajast rulaga sõites. Mina tegin nii tänavu aprillis. Olin teinud oma kiireima maratoni ja pöörasin selja rohkem kui kümnendi kestnud jooksmisele, et saaksin sagedamini oma neljarattalise mänguasjaga mängida.
Taasavastasin rulasõidu, kui viisin oma poja kohalikku rulaparki. Ühel korral jälgisin tegevust ajalehe tagant ning üks ammu unustatud, 20 aastat uinunud vajadus voogas üle minu – naasta rulale, et näha, kas, teate küll, paps ikka veel suudab. Järgmisel korral uhasin juba ringi (OK, kohmerdasin) seadeldisel, mille olin kokku klopsinud, püüdes teha kick-flip'e, nagu oleks aasta 1996. Suutsin seda ja olin jälle konksu otsas, täielikult.
Niisiis ei olnud mu suve kõige lemmikumad hetked seotud jooksmisega läbi maastiku nagu varem. Vaid rulatamisega meie väikeses kohalikus rulapargis, ajal, mil päike hakkab loojuma, tõukeratastega lapsed on koju läinud ja seal olen vaid mina, tehes pöördeid ja üritades – kohati ka maandudes – trikke. See on vabastav tunne ja ka tähelepanelikkusele sundiv, sest kohe rulale asudes vajad sa palju keskendumist. Isegi kui see hakkab juba loomulikuks muutuma, põriseb mõistus edasi, planeerides järgmist käiku. Peamiselt arvan, et armastan seda, sest sel pole mingit seost mu ülejäänud eluga, see on ülim põgenemine.
Kõige üllatavam asi uuesti rulatama hakkamise juures – 36-aastaselt ja pärast kahe kümnendi pikkust pausi – on see, kui toetavad on inimesed olnud. Asi pole üldsegi selles, et oleks midagi veidrat selles, kui sa rulatad kolmekümnendates, neljakümnendates või isegi viiekümnendates. Asi on rohkem selles, et on veider, et ma pidin seda tegema. Ma ei viidanud kuidagi, et tahan jälle rulaga sõitma, ei ostnud kunagi midagi rulakultuuri või -moega seotut – mul pole sel sajandil isegi tenniseid olnud. Ja ma ei näe välja nagu klišeelik ettekujutus rulatajast, ma pole kuidagi äge, mul pole tätokaid, mul on papsi keha ja soeng.
Olen proovinud purjetamist, golfi, tennist ja lõuna ajal joomist, aga miski pole mind nii köitnud nagu rulasõit. Ei möödu päevagi, kus ma ei vaataks rulatamisest Instagrami klippe või rulapiiblit Thrasher'it, kust saab lugeda naeruväärselt andekatest sõitjatest nagu Brandon Westgate, Nyjah Huston ja Chris Joslin. Viimased kaks polnud isegi sündinud, kui ma 1994. aastal esmakordselt rulaga sõitma hakkasin, aga neist said mu absoluutsed eeskujud. Mu iPhone on nüüd täis rulavideote lugusid, uusi ja vanu, ning garaaži kuhjatud rulasid, telgi, rattaid ja rambi tükke. Unistan 360-kraadise flipi tegemisest. Mu põlved on arme täis.
Aeglaselt ja kindlalt on mu garderoobi võtnud üle kapuutsiga pusad, T-särgid ja rulakingad. Praegusel hetkel otsin kotti, kus varjata oma rula nii, et seda tööle kaasa võttes ei näeks ma välja nagu idioot, kel on ülikond seljas ja rula kaenlas. Kui toetavad inimesed ka poleks, see võiks juba olla õnnega mängimine.
Sel nädalal avastasin oma elukoha lähedalt metsast isetehtud rulapargi ja tahaksin väga seal sõita. See pole mingi ligane puust ramp, vaid miniatuurne betoonist park üleminekute ja kausiga. On üks imeline video kuttidest, kes selle ehitasid – minu meelest Paul Carrolli nimelise geeniuse juhtimisel. See on üks neist asjadest, mille tegemisest lapsena unistad ning nemad on läinud ja seda teinud. Kui sellele mõelda, siis see vist ongi see, mida ma iga kord rulatama minnes teen – hoian unistusi elus.
Kommentaarid (0)