Video: Aldo Luud
Maailm
14. november 2016, 15:29

"Kodumaine kesvamärg" on lugude sari, mis räägib õlle pruulimisest ja pruukimisest Eestimaal

ÕHTULEHE VIDEO JA GALERII | KODUMAINE KESVAMÄRG: kolme mehe pruulimishobist kasvas metsade vahele õlletööstus (4)

Põlvamaal keset metsa kohe-kohe tegevust alustava Käbliku pruulikoja kolmest rajajast kaks käivad praegu poole kohaga tööl ja elavad peost suhu, sest hobist aja jooksul tööks kasvanud õllepruulimine võtab ära suure osa ajast ning on investeeringutena nõudnud kümneid tuhandeid eurosid. Aga meeste nägudest on näha, et nad teevad asja, mis neile meeldib ja nende jutust kõlab läbi lootusrikkus, et vedela leiva valmistamine peatselt ka tahke leiva lauale toob.

Janar Karakatš on ametilt metsakorraldaja, Eerik Absalon IT-mees ja Marko Muruma ehitaja. Kolme 30-ndates eluaastates meest seob aga ühine hobi, mis võib tulevikus anda neile ka ühise uue ameti, nimelt õllepruuli oma.

Suured asjad saavad sageli alguse väikestest. Käbliku pruulikoja puhul oli selleks üks umbes kolme aasta tagune kord, kui Marko Muruma läks Janar Karakatšile tolle Võrumaal Viitinas asuvasse suvilasse külla ning võttis sinna kaasa õllelinnaseid ja humalat. Neist asuti pliidi peal õlut pruulima. Karakatši jaoks oli see esimene kokkupuude õlleteoga ja huvi tärkas kohe.

Eerik Absalon oli samuti omaette kodus pliidil väikse potiga õlut teinud ning sattus kuulma Karakatši ja Muruma samasugusest hobist. Mehed otsustasid jõud ühendada ja soetasid kolme peale 50-liitrise poolautomaatse pruuliseadme Braumeister.

"Et kvaliteeti tõsta," selgitab Absalon. "Pliidi peal oli natuke keeruline, ei tulnud alati hästi välja."

"Stabiilsust on pliidil tehes raske nii taga ajada," lisab Karakatš. "Ükskord tuleb hea õlu, aga kui järgmine kord üritad seda pliidi peal järgi teha, siis ei saa neid meski temperatuure niimoodi paika ja tuleb natuke õlu. Braumeisteril paned temperatuuri paika ja potike ise keedab."

Linnasekott. Foto: Aldo Luud

Õlletegemiseni viisid huvi ja edevus

Miniõlletehas Braumeister maksab kaugelt üle 2000 euro. Selle eest saab poest kaunis palju laiatarbeõlut. ÕL Mehele provotseerib: miks meestele poeõlu ei maitse; miks nad ise õlut keetma hakkasid, kui palju lihtsam on poest kuuspakk näppu haarata?

"Esimesed käsitööõlled, mis said proovitud, olid nii teistsugused, põnevad ja huvitavad," meenutab Absalon. "Tahtsime sellist asja ise ka taga ajada, seda ise ka teha. Eks poeõlut on juba kaua joodud ka."

"Igal õllel on oma koht," selgitab Karakatš. "Mina joon ka lihtsamaid õllesid. Kui sauna lähed, siis vahepeal ikka võtad nii-öelda meinstriimi sinna kaasa. Käsitööõlled peaks ehk rohkem olema näiteks söögi kõrvale veini asendajana. Et selline huvi oli. Ja väike edevus ka: tahaks teha, proovida, teistele maitsta anda – kõik kiidavad ja hea tunne on ..."

50-liitrisest miniõlletehasest läks asi edasi. Karakatši äia Põlvamaal asuva turismitalu järgi võeti nimeks Käbliku pruulikoda ja umbes poolteist aastat tagasi tehti esimene tuhandeliitrine mustlaspruul. Mõiste tähendab Karakatši sõnul seda, et õlletegemishuviline rendib kellegi teise pruulikoja ja meisterdab seal oma joogi – ja kui ta midagi väga valesti teeb, siis pruulikoja omanikud aitavad.

"Üks retsept tuli hästi välja, meeldis ka teistele pruulijatele ja mõtlesime siis, et kui kaua me üksi pimedas ja omaette teeme, näitame laiemale ringile ka," kirjeldab Absalon, kuidas suuremate õllekoguste pruulimiseni jõuti. "Otsustasime asja ametlikuks teha, saime Tankeri pruulikojaga kokkuleppele ja nende juures oma mustlaspruuli teekonda alustada."

Käbliku meeste senised tooted. Foto: Aldo Luud

Õlu müüdi ette ära

Tankeris on tänaseks tehtud viis tuhandeliitrist pruuli, sealjuures neli erinevat õlut. Ehk kokku 5000 liitrit õlut ehk 15 000 0,33-liitrist pudelit. Käbliku pruulikoja tooted on hästi kaubaks läinud.

"Meil viimane pruul oli veel fermenteris ja olime ta ette ära müünud inimestele," nendib Karakatš. "Eks nad juba teavad, ma eeldan, meie kvaliteeti. Alt latti me ei käi ja kui midagi vussi läheb, siis pigem läheb see otse trappi. Kindlasti ei tule turule sellisega, mis endale ei maitse."

Aga süües kasvab isu ja juues janu. Käbliku Absurd, Hop Tvoyu Mat ja teised õlled olid tõestanud, et maitsevad joojatele ja meestel tekkis mõte: miks pruulikoda rentida, kui varustuse võiks ise hankida, seda enam, et mustlaspruulimine on ka omajagu tülikas – seda saab teha siis, kui pruulikoja omanikul selleks parajasti juhuslikult aega ja võimalust on.

Nii hakati aastapäevad tagasi suhtlema pruulivarustuse tootjatega Hiinamaalt. Aluseks julge tõdemus: 50 liitri õlle pruulimisele kulub täpselt samapalju aega kui 1000 liitri pruulimisele. Ja ka see, et samaväärse kvaliteediga pruulimisvarustuse eest küsitakse Euroopas kordi rohkem raha. Ning ka minipruulikoja või isegi nanopruulikoja puhul tähendab see sadat tuhandet eurot.

Varustuse hankimisel olid abiks Käbliku meeste sõprade, ise Hiinas varustust uudistamas käinud Voldi pruulikoja meeste teadmised ja kogemused. Kogu varustuse otsimise ja kohaletoimetamise protsess Põlvamaa metsade vahel asuvasse Käbliku turismitallu (mehed näevad ettevõtmisel ka turismipotentsiaali, kuna kaunis looduses olev pruulikoda võiks ju pakkuda huvi rohkem kui samaväärne kuskil angaaris) kestis aastapäevad. Ning siis veetis Karakatši äia turismitalu tõllakuuri ja talli rajatud pruulikojas 21 päeva härra Pu Hiinast – et kogu komplekt kokku panna ja ära häälestada. 

"Nüüd loodame, et hakkab sama kvaliteetset või kvaliteetsemat õlut tulema suuremast tünnist," osutab Karakatš kuuele tuhandeliitrisele roostevabast terasest mahutile.

Õllemahutid, ühes neist ehk fermenteris lisatakse pärm ehk lastakse õlu käärima ja ühes karboniseeritakse õlut. Foto: Aldo Luud

Võlad ja poole kohaga palgatöö

Kui palju kogu see kupatus üldse maksab?

"Kogu see krempel, mahutid ja sisseseade oli 56 000 eurot, aga sellega veel asi ei piirdu," nendib Karakatš. Absalon hindab, et teist samapalju võib juurde lisada.

Umbes kolmandiku vajaminevast rahast on Käbliku pruulikoda saanud EAS-i ja PRIA kaudu, kuid suurem osa tuleb ise leida. Lisaks nõuab pruulikojaga tegelemine kogu vaba aja – ja ka osa ajast, mis tuleks kulutada palgatöö tegemisele. Karakatš ja Muruma on praegu palgatööl poole kohaga, sest võib juhtuda, et pruulikoja tegemised viivad neid põhitööst nädalaks eemale. Võlad, kohati peost suhu elamine ja perest eemaloldud aeg (läinud nädalal lendasid mehed Saksamaale villimisliine vaatama, kuna käsitsi on õlle pudeldamise töö tuhandete pudelite puhul pehmelt öeldes väsitav) ei ole just meeldivad, aga mehed on tuleviku suhtes lootusrikkad ja usuvad, et ühel hetkel maksab pruulikoda neile töö eest ka palka.

Käsitsi villimise seade. Foto: Aldo Luud

"Südamelähedane asi on ja õlu maitseb," sõnastab Absalon, miks tema IT-mehe ameti meeleldi pruulmeistri töö vastu vahetaks. "Tuled tööle, vaatad, proovid, kas õlu töötab ..."

Karakatš märgib siinkohal, et õlle tegemine on üks mõnus töö, aga paraku on seni esialgu 90% ajast kulunud paberimajandusele ja "lapilükkamisele" – peab ju joogitööstus olema väga puhas. Kohe-kohe peaksid aga kõik dokumendid korda saama ja siis läheb varsti käima Käbliku pruulikoja esimene päris oma pruul.

"Kõigepealt tuleb üks suur pidu siin maha pidada, kui tegevusloa saame," vastab Karakatš ÕL Mehele küsimusele, mis siis saab, kui paberimajandusega ühel pool. "Aga, et mis õlle me esimeseks teeme ... eks ta midagi sellist kanget, võimast ja humalast ole. Esimeseks õlleks kindlasti pilsnerit ei tee – ikka midagi, mis meelde jääb."

Turul ruumi on

Kuus tuhandeliitrist õlletünni tekitavad küsimuse, kas selliste mahtude puhul Käbliku enam mikroopruulikoda ongi. Käbliku mehed aga selgitavad, et maailma mõistes on tegu isegi nanopruulikojaga. Nimelt suudetakse vanas tõllakuuris lähitulevikus pruulida kuni 60 000 liitrit õlut aastas. Õllepruulidele teadaolevalt on Eestis väikepruulikoda seaduse mõttes veel see tootja, kes teeb aastas 300 000 liitrit kesvamärjukest. Lätis aga olla väiketootja ka see, kes teeb miljoneid liitreid. Ka Eesti tuntumad käsitööõlle ehk craft-beer'i tootjad Tanker, Pühaste ja Lehe mahuvad Karakatši andmetel väikepruulikoja kriteeriumite alla. Ja sealjuures mingit naginat tootjate-konkurentide vahel pole.

"Ma ei usu, et üks Eesti väikepruulikoda teisele kuidagi kanna peale astub," märgib Janar Karakatš. "See on rohkem üks sõpruskond kõik, ei ole noa selgalöömist ja teise töö äravõtmist. Ruumi siin Eestis on veel väga palju. Kui käsitööõlle maht on kuskil 1-2% juures kogu õlle müügist, siis Euroopas on 10% peal. Kui meil on abi vaja näiteks Pühastest või ükskõik mis pruulikojast, siis igalt poolt kohe aidatakse: kui on vaja korke, linnaseid või humalaid, ükskõik mida, siis helistad ja kohe saad abi. See on nagu üks suur perekond, kes hoiavad kokku ja üritavad midagi head teha."

Käbliku pruulikoja meeste tegemisi vaata ka juuresolevast galeriist ja videost.

Video: Aldo Luud