ÕHTULEHE VIDEO | Detektoristi viib põllule piiksutama ajaloohuvi (47)

Umbes viis aastat tagasi oli detektorism Eestis veel üsnagi lapsekingades, vähemalt ametlikus mõttes. Üks Aleksandr Kotkini sõpru vaatas YouTube'ist videosid selle kohta, kuidas Lätis ja Venemaal metallidetektoritega põldudel aardeid otsitakse. Sõpradel tekkis huvi: kas ja kuidas sama asja Eestis teha võiks. Samal aastal jõustusidki Eestis vastav seadus ja kord ning ajaloohuviliste moodustatud MTÜ Kamerad – otsingu-koduloo klubi või arheoloogiaklubi – praegused liikmed olid ühed esimestest, kes osalesid muinsuskaitseameti kursustel otsinguloa saamiseks. Kameradi klubisse kuulub täna üle 80 inimese. 

"Pooled otsivad igasugused arheoloogiaasju ja pooli huvitab militaaria, sõja temaatika," hindab Kotkin. "Mind huvitab rohkem arheoloogiline aspekt: mis meil siin Eesti territooriumil oli, millised lahingud, kus olid vanad külad, vanad lossid ja sellised asjad."

Juba metallidetektoristide klubi esimene otsinguaasta andis põnevaid tulemusi ja leiuõnne on neil jätkunud tänini. Kohtla-Nõmme ohverduskohas kaevati koos arheoloogide ja muinsuskaitseametiga välja 1500 Rooma-aegset eset: sirbid, kirved, oda- ja nooleotsad. Kohtla-Järve kandist Vardja külast on leitud viikingiaegne aare.

"Eelmisel aastal mul isiklikult oli väga põnev leid: leidsin 16. sajandi mõõga," rõõmustab Kotkin. "Täitsa terve, hea säilivusega. Andsin muinsuskaitseametile, see on praegu Tartu ülikoolis. Sealt öeldi, et mõõk on Liivi sõja asjast: kuskil aastast 1560."

Kameradi klubi suurimaid leide on Valgamaalt leitud Liivi sõja aegne mündiaare: umbes 12 000 münti. Rahade seas oli nii Riia oma killingeid kui ka näiteks Rootsi ja isegi Mehhiko päritolu münte. Restaureerijatel ja konserveerijatel tuleb kõvasti vaeva näha, et see mündiaare tulevastele põlvedele väärikal moel säilitada. Klubi ootab aga spetsialistidelt infot ja vastava komisjoni eksperthinnangut – sest selle alusel on klubil võimalik taotleda riigilt leiutasu. Väärtuslikumate leidude puhul on selle suuruseks kümneid tuhandeid eurosid.

Tuhatkond röövdetektoristi?

Aga mustal turul võiks selliste leidude eest saada suuremaid summasid. Ning ilmselt oleks paljudel olnud suur kiusatus need 12 000 münti koju viia ning vaikselt välismaale maha sahkerdada.

"Inimesed on erinevad," tõdeb Aleksandr Kotkin. "Mõni võtab endale nagu taskurahaks, aga meie tahame, et see leid tuleks muuseumisse. Et järgmised põlvkonnad saaksid tulla ja vaadata, mis meil siin Eestis oli.  See on, kuidas nüüd öelda, nagu patriotismi teema."

Röövdetektorismi probleem pole ametlikult ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatult tegutseva Kameradi liikme hinnangul Eestis teps mitte väike. Otsinguluba on Kotkini andmetel Eestis 550-600 inimesel. Neid, kes aga otsivad öösiti, ilma lubadeta, kaitsevööndis, kõik leitu endale koju tassivad või mustal turul maha müüvad ja nii ka ametlike detektoristide mainet kahjustavad, võib tema hinnangul olla tuhatkond.

Õhtulehel oli algselt naiivne mõte kohtuda detektoristi ja tema otsingumasinaga Tartu Toomemäel – ajaloost tiines paigas. Aleksandr Kotkin tegi aga kohe selgeks, et see pole üldse hea idee. Detektoristide kursustel tehakse otsinguloa taotlejatele selgeks tema õigused ja kohustused ja muuhulgas ka see, et kaitsevööndisse detektoristil asja pole. Tartu südamik, Toomemägi ja kesklinn aga just seda on.

Otsinguloa omaniku eeltöö enne metallidetektoriga välja minemist pole väike töö. Esmalt otsitakse vanade kaartide abil välja põnev koht, eelistatult mõni vana asulapaik. Siis tulebki kontrollida ega tegu pole kaitsealaga. Siis otsitakse üles maaomanik ja küsitakse temalt luba vastavasse kohta uuringutele minna. Põnevad leiud fikseeritakse ning otsinguklubi koostab igal aastal muinsuskaitseametile ka aruande.

Ehk, kui Aleksandr Kotkin hakkaks Toomemäel metallidetektoriga piiksutama, tuleks sellest paksu pahandust.

"Seaduse järgi võidakse alustada kriminaalasja: ma saan kindlasti trahvi, mult võetakse ära otsinguluba," kirjeldab Kotkin. "Kui on kaevejälgi, siis ma pean selle maastiku taastama. Ja metalliotsija saab ka konfiskeerida."

Kameradi klubi detektoriste nende hobi leiutasudest hoolimata ära ei toida. Nädala sees käiakse tööl ja elatakse pereelu ja kui hästi läheb, siis saab nädalavahetusel päevakese – hommikust õhtuni – metallidetektoriga kuskil põllul veeta. Ent tehakse ka põhjalikumaid projekte. Näiteks otsib Kameradi klubi 1268. aasta Rakvere lahingu toimumispaika. Mullu kulutati selleks kaks nädalat. Kotkin ise kulutas selleks suurema osa oma puhkusest ja ka ülejäänud 30-40 otsijat lükkas oma tavapäraseid tegemisi hobi nimel edasi. Tuleval kevadel minnakse jälle, sest lahingupaik jäi viimati leidmata. Kuigi leiti poolsada Rooma-aegset münti, mis Kotkini sõnul oli väga põnev leid.  

Pannid, alumiinium ja mürsud

Aga Eestis on siiski inimesi, keda detektorism ära toidab. Kuid mitte eeldatud mõttes.

"Jaa, on olemas sellised," kinnitab Kotkin. "Nad ei otsi münte ja sõrmuseid, vaid käivad näiteks raudtee kõrval või vanades prügilakohtades, kus on palju metalli. Näiteks alumiiniumit ja vaske. Otsivad, kaevavad üles ja viivad Kuusakoskisse."

Ka Kotkin ise on leidnud põldudelt kõikvõimalikku metalli, muuhulgas panne ja tünne. Tema suurim leid on seni aga olnud Õhtulehega kohtumise koha lähistelt avastatud Teise maailmasõja aegne Saksa reaktiivmürsk. Selle 1,1 meetri pikkuse ja 25 cm jämeduse tegid demineerijad kahjutuks.

Aga väga sageli lõppebki otsing tühjade pihkudega. Kuid õige detektorist ei lase sellest end häirida. "On olemas põllud, kus üldse midagi pole, täielik tühjus," nendib Aleksandr Kotkin. "Aga noh, see on meie hobi. Mõni kalamees ka käib ja ei saa päeva jooksul ühtegi kala."

Milliseid vahendeid detektorist Aleksandr Kotkin otsingutel kasutab, kuidas otsimine käib, mis sellele eelneb ja mida sel korral Tartu lähedaselt põllult sai leitud, vaata videost.