"Muretsema peaks minu arvates siis, kui me musta huumorit kartma hakkame" (1)

Absurdihuumorit viljelev "Pesakond" ilmus esmakordselt 1994. aastal kõmulehes Post. Joomaritest, vägivallatsejatest ja ropendajatest loomtegelastega koomiks sai kiiresti populaarseks ja ilmus pärast Posti sulgemist edasi Õhtulehes, Sõnumilehes, hiljem Uues Meedias ja DI-s. Täna saavad pesakonnategelaste seiklustest osa Facebooki kasutajad.

"Joonistada on mulle meeldinud sellest ajast peale, kui pliiats käes püsis, samuti on mulle eluaeg sobinud veidi vasak huumor," meenutab Madis Ots ÕL Mehele "Pesakonna" sündi – ajal, mil ta oli vaid 16 aastat vana. "Oluline roll oli koomiksil "Wismarid", mille loomist ma lähemalt pealt nägin – teadmine, et nii pöörast kraami on võimalik avaldada, mõjus inspireerivalt. Sai valmis üks esialgu veel pealkirjata koomiksiriba, siis teine, kolmas, ja nii ta läks. Jalutasin ajalehe Post toimetusse, 40 lugu kaasas, ja pikemalt mõtlemata öeldi mulle seal, et väga lahe, läheb lehte."

Ots tunnistab, et tema 16-aastase mina algne ambitsioon oli lihtsalt väike meelelahutus endale ja esimesteks lugejateks olnud pereliikmetele, aga kui kümmekond koomiksit valmis oli, tekkis noorel poisil tasapisi tunne, et siit võib midagi suuremat tulla. "Enesekindlusest millegipärast puudust ei olnud – kui "Pesakonda" avaldama hakati, olin muidugi väga rõõmus, aga mitte eriti üllatunud," märgib ta.

Imeliku joonistamisstiiliga metsloomadest tegelased, ropp ja mitmetähenduslik kõnepruuk, joomine ja läbustamine. Ometi on "Pesakond" juba aastakümneid menukas ja isegi vanainimesed ei kurjusta. Rääkimata autori perekonnast.

"Menukus – arvan, et seda sobivad kõige paremini seletama "Pesakonna" fännid," sõnab Madis Ots. "Tegelased ja teemad kujunesid kuidagi iseenesest ja spontaanselt – põhiline kriteerium oli, et endal oleks naljakas. Vanainimestel – vähemalt neil, keda mina tunnen – on ka!"

"Kolmekuune poeg pole seda küll veel öelnud, aga on kindlasti suur fänn," muigab Ots. "Abikaasa on ka – temalt olen saanud kingituseks näiteks unikaalsed "Pesakonna" mänguasjad, piparkoogivormid, rinnamärgid ja palju häid ideid."

Koomiksijoonistaja ja reklaamimees

Hobi korras koomikseid joonistav Ots teenib igapäevast leiba loovagentuuri Newton loovjuhina, tegeleb sealjuures brändistrateegia, disaini ja reklaamikampaaniatega. Tema on aidanud kujundada mainet nii erinevatele pankadele, sidefirmadele, kaubanduskettidele, napsudele kui ka näiteks autodele ja tööriistadele ja muuhulgas olnud seotud ka näiteks "Mina, supervaras" filmi kollaste Käsilaste ehk Minionidega. Ja ka konservatiivsemad kliendid ei kirtsuta Madis Otsa "Pesakonna"-tegemistest kuuldes nina, vaid pigem esineb selle seoses selgudes rõõmsat elevust. Ka märgib Ots, et koomiks on ikkagi koomiks ja loovjuhitöö on loovjuhitöö – kui ta ei oskaks neil kahel vahet teha, oleks tulnud ammu ametit vahetada.

ÕL Mehele toob välja, et Eesti rahva suurte lemmikute hulka kuuluvad "Pesakond", lisaks ka "Mürakarud" ja "Vanamehe multikaš" (märkida ununevad "Kosmosemutid"). Ehk must huumor on kaunis suure au sees. Kas me ei peaks selle üle natuke muretsema?

"Muretsema peaks minu arvates just siis, kui me musta huumorit kartma hakkame," leiab Madis Ots.

Paistab, et sellist huumorit oskavad hinnata ka Otsa kliendid (sealhulgas avalik sektor) ja valdkonna spetsialistid. Sel nädalal toimus konkursi "Eesti Disainiauhinnad 2016" parimate autasustamine ning hõbe omistati Madis Otsale Päästeameti suitsuanduripakendi eest. Sel pakendil kõlgub laes "Pesakonna" siil. 

Head joonistajageenid

Kui vaadata "Pesakonna" tegelaste joonisstiili, siis ütleb üks Õhtuleht.ee tegijatest, et tema pole kuskil näinud nii koledasti joonistatud hunti. Siinkirjutaja mõtles aga hiljuti, et toosama siil näeb veidike välja hallitanud kakukese moodi. Muidugi on tegu isikupärase ja koomiksile omaseks saanud stiliseeringuga. Ja tuleb välja, et tegelikult oskab Madis Ots ka märgatavalt paremini joonistada.

"Lühidalt: oskan küll," kinnitab ta. "Olen näiteks ka illustraator Koolibri igati lastesõbralikele õpikutele ja kui vaja, saan ka realistliku suunaga hakkama. Paljuski tänan selle eest geene – mu emal on fantastiline kunstianne ja ka tema on muide koomiksitega väga lähedalt kokku puutunud, olles üks legendaarse raamatu “Piilupart, Miki ja teised” ümberjoonistajatest. Ja suguvõsas on kunstnikke teisigi."

Oma koomiksit joonistab autor muide käsitsi paberile ja kui muud asjatoimetused vahele ei tule, siis sünnib üks "Pesakonna" riba umbes 10-20 minutiga.

"Pesakonna" pildiriba on ilmunud erinevates väljaannete ja aastate kaupa, seda on joonistatud autodele, vist ka lennujaama kemmergu seinale, seda on tätoveeritud inimnahale. Mida autori jaoks loomingu selline mitmekülgne levik tähendab? Kuhu on sel veel edasi jõuda?

"Tähendab, et 22 pole mingi vanus, ja suurem osa maailmast on veel vallutamata," on Madis Ots rõõmsameelne.